Martin Koidu: esimene hüpe

Martin Koidu: esimene hüpe

Mõte proovida midagi ekstreemset on mul olnud juba aastaid. Sinna hulka kuuluvad kahtlemata ka langevarjuhüpped.

Mis siis ikka. Sai paar kuud tagasi uurima hakatud, kus korraldatakse langevarjukoolitusi sealhulgas ka esimesed hüpped. Olgu ka öeldud, et ega neid kohti eriti palju meie riigis ei olegi. Mõningase otsimise järel jäi sõelale ELAK (Eesti Langevarjuklubi), mille tegevus tundus kõige professionaalsem, läbimõeldum ning algaja jaoks igati mõistlik ja ohutu. Ilma pikemalt mõtlemata sai end hooaja esimesele IAD-algkursusele (IAD hüppe sooritamisel aitab varju avada instruktor) kirja pandud.

Kauaoodatud nädalavahetus, mil oli määratud toimuma koolitus, eksam ning esimesed hüpped, jõudis lõpuks kätte sel nädalavahetusel. Reede õhtul toimus 4-tunnine teoorialoeng, milles võtsime läbi kõik etapid alates hüppepäevale saabumisest ning lõpetades lennukist väljahüppamise ning maandumisega. Midagi väga uut teada ei saanud, kuna olin juba korduvalt läbi lugenud langevarjuri aabitsa, mis täpselt samuti käsitles tegevust lennuväljal, lennukis, väljahüppel, ning langevarjuga opereerimisel kuni maani välja.

Järgmisel hommikul toimus Kuusiku lennuväljal kõikidele noortele varjurihakatistele eksam, mis midagi keerilist ei olnud ning läbi said kõik! Instruktor rääkis paaril kohal vajaka jäänud vastused veelkord üle ning sellega oli eksamiosa läbi.

Edasine tee viis hüppepaika, kus enne õpitu reaaluses katsetamist pidime läbima veel VVH (varuvarju harjutus ehk avariiprotseduuride praktiline harjutamine). See toimus nii, et pidid istuma rakmetes (sedapuhku veel vaid paarkümend sentimeetrit maapinnast), kujutama ette, et oled lennuki uksel ning valmis välja hüppama. See tähendab, et pidid olema juba väljahüppeasendis. Instruktor küsis: “Oled valmis?” ainukese vastusena pidi vastus olema “Jah!”, peale mida tuli tõuge välja kujuteldavast lennumasinast. Edasi juba tugev painutus puusadest ja kehast, et saavutada sama efekti, mille saavutab sulgpall lennates. Väljahüpe tehtud, andis instruktor edasise informatsiooni, millele vastavalt tuli tegutseda. Näiteks: “langevari avaneb..” – selle peale tuli teha juhtimiskontroll – “varju juhtimine ei toimi” – sellisel juhul tuli kohe vabaneda põhivarjust ning avada varuvari.

Peale edukat harjutuste sooritamist tuli panna end varustuse ning tõusu nimekirja. Kuna lennuk tegi tõuse nii meile kui ka naaberklubi varjuritele, siis tuli mul oodata umbes 1,5 tundi enne kui minu tõusu kord kätte jõudis. Kuna ilm oli ilus ning põnev oli jälgida sagivaid inimesi enda ümber askeldamas, siis läks see aeg mööda peaaegu märkamatult.

Kui tuli lõpuks teade, et teine algajate (seal hulgas ka mina) minekuvalmis pidi seadma, siis algas kibekiire varustuse otsimine. Mäletan, et proovisin vähemalt 3 paari tunkesid enne kui endale täiesti sobiva ja terve eksemplari leidsin. Prillide, kiivri ja kõrgusemõõdiku leidmine läks küll libedamalt kuigi kõik vabad kiivrid olid minu suure pea jaoks liiga väiksed. Kuid kuna kiiver on minu tasemega (ehk siis tasemeta) hüppaja jaoks kohustuslik, siis muud mul üle ei jäänud kui hüpata sellega, millega vähegi võimalik. Viimasena tuli selga panna langevari, mille igaks juhuks kontrollis enne lennukisse minemist veel üle instruktor.

Järgnes line-up ehk rivistus tõusule minevatest varjuritest, misjärel mindi lennukisse. Sisenemine toimub alati vastupidises järjekorras väljahüppele, et vähendada lennukis manööverdamisel tekkivat langevarju tahtmatu avanemise ohtu. Järgnes ca 10 minutit (minul vähem kuna hüppasime 1500 m kõrguselt) kestev lend, mille tegi eriti piinavaks lennukis valitsev palavus. Umbes 1000 m peal prille ette pannes ei olnud võimalik neist udu tõttu läbi näha. Neid puhastades tõmbasid aga silmapilkselt uuesti läbipaistmatuks.
Esimesel exitil olin järjekorras kolmas. Selleks hetkeks oli tekkinud ka väike kõhedustunne, millele aitas kindlasti kaasa fakt, et ma ei olnud maad enne nii kõrgelt näinud (lendasin esimest korda lennukiga). Kogenumad hüppajad soovitasid mitte lennukist alla maa poole vaadata kui uksel olin kuid samahästi oleks võinud selle ka ütlemata jätta kuna olin seda teinud koheselt kui uks lahti tehti ja minu ees olevad hüppajad väljuma hakkasid. Igaljuhul selleks hetkeks kui kui instruktor küsis, kas ma olen valmis, ei suutnud ma ülierutustunde tõttu midagi mõelda ning vastasin jaatavalt nagu mingi robot.
Järgmisel hetkel mäletan, et olin viljas ning et meeletu tuulevoog tuiskas mind tahapoole. Ise üritasin samal ajal hoida meeleheitlikult üheks tähtsaimaks tegevuseks peetavat delta-asendit. Umbes sekund hiljem tundsin tugevat raputust, mille tagajärel jalad lausa taeva pool käisid ning mul tekkis juba tunne, et no nüüd on jama majas ka. Õnneks aga oli seekord mu tunne petlik ning nägin enda kohal avanenud varju. Kuna emotsioonid olid laes, siis ei heidutanud mind see, et slaider (väike neljakandiline riideriba, mis tavaliselt varju avanedes on peakohal) oli üleval ning troppides olid keerud. Tegin lihtsalt nagu oli õpetatud ning mis antud olukorras nagunii loogiline oli – jalgadega hoogu andes ning troppe laiali tõmmates sain lahti mind vallanud probleemidest.
Haarasin kinni juhttroppidest ning tegin juhtimiskontrolli proovides pöörata vasakule, paremale ning pidurdada. Kõik toimis!

Uue ehmatusena leidsin, et lennuväli ei olnud vaateväljas. Olin juba valmis selleks, et pean maanduma kusagile põllule. Siiski tuli end ringi pöörates välja, et lennuväli oli lihtsalt selja taha jäänud. Kõrguse vaatamisel selgus, et aega on veel piisavalt (umbes 4-5 minutit) ning asusin mõnuga vaadet nautima. Umbes 300 m peal asusin tegema maandumiskujundit (300 m peal pööre vasakule nii, et näoga pärituult; 200 pealt pööre vasakule nii, et tuul küljelt; lõpusirgeks jälle pööre vasakule näoga vastutuult. 50 m kõrgusel täiskiirusel edasi kuni jalge ning maa vahel on umbes 4 meetrit. Seejärel täispidurdus, mille tulemusena saabus pehme maandumine ilma, et isegi istukile oleksin kukkunud). Maandusin ilusasti spetsiaalselt selleks mõeldud ala raamidesse.
Kui lennukist väljahüppel tekkinud probleemid välja arvata, võib lugeda esimese hüppe kenasti sooritatuks.
ELaK’i liikmed armastavad öelda: “meie teame, miks linnud lendavad!”. Ja just nii ongi! Kohtumiseni taevas! :)

Jaga postitust