Minu esimesed vabalangemised

Minu viie sekundi vabalangemisest pole mul midagi erilist kirjutada, aga kümne sekundi oma oli juba palju naljakam.

Enne hüpet polnud mul aimugi, mis tunne see langemine on ja sellega ma väga pead ei vaevanud ka ning mõtlesin hoopis sellele, et kui ma ikka korralikult painutust hoian, siis peab see õige langemisasend tekkima ja stabiilsena säilima. Küll aga oli hulga mugavam lennukiuksele astuda, kui ei olnud vaja mingit meduusi kuskilt välja sikutada ega hüppemeistrile anda. Samuti oli tunduvalt muretum tunne välja hüpata, kui ei olnud vaja kiiresti mingit hart-rõngast koukida. Viie sekundi langemisel jõudsin korra kramplikku painutust hoida ja tundus, et nii kui natuke painutust järgi annan, hakkan laperdama ja keerlema nii mis kole. Suutsin siiski stabiilse asendi säilitada ja olin rahul esimese vabalangemisega.

Teisele vabalangemisele läksin juba hoopis teise tundega, sest oli juba ettekujutus olemas sellest, mis mind seal ootab. Hüppasin mõnuga tuulde ning peagi avastasin end õiges asendis kõht ees maa poole sööstmas. Hoiak ei olnud enam nii kramplik ja keha hoidis ise vajalikku asendit. Arvestasin, et tavaliselt kipuvad õpilased oma sekundeid liiga kiiresti ära lugema ja seetõttu püüdsin olla eriti vana rahu ise. Viimaseid sekundeid lugedes vaatasin kõrgust ja nägin, et kilomeeter hakkab juba kole lähedale jõudma ning sain aru, et mul oli neid sekundeid veidi rohkem kulunud kui kümme. Järeldasin, et nüüd peab küll hästi ruttu mõne varju avama, mida ma ka tegin kuskil 1100m peal. Kui vari oli avanenud, näitas kõrgusemõõdik juba 800m. Alice oli maa pealt mu langemist vaadanud ja kui ma koos varjuga pakkimismatile jõudsin, siis küsis ta, et mitu sekundit ma ikka pidin langema – kümnest sekundist olevat seda aega ikka rohkem kulunud. Hüppemeister wolli ütles, et kuskil 13 sekundit olevat see minu kümnesekundiline vabalangemine olnud. Järgmisele vabalangemisele lähen juba tunduvalt kindlama tundega.

Minu 5 sec hüppe lugu:

Päev läks päiksepaisteselt edasi. Rahvast oli ikka eriti kõvasti (muidugi osad ei hüpanud), aga järjekorrad olid pikad. Alguses vaadates ja manifestiga rääkides otsustasin, et täna rohkem ei hüppa, vaid vaatan kuidas teised seda teevad. Lobiseti juttu ja arutati teiste maandumisis ja lendamisi.

Õhtupoole jäi rahvast vähemaks ja viimaste tõusude venimine aitas selle ka veel kaasa. Nii oligi et Kristi, kes pidi 11 tõusule minema, loobus ja ma sain tema varju (seekord siis vedrumeduusiga, mis algajatele vabalangejatele kasutuseks on mõeldud, et meduus ikka kenasti tuule alla saaks) endale. Tõus venis veel, kuna piloodid arvasid et päev otsa on siin tööd tehtud küll ja varjureid üles alla sõidutatud (üks neiu tuli ju hüppamata alla), et nad tahavad veidi funni ka ja käisid väikelennukitega trikke vahepeal tegemas. meie aga ootasime ja praadisime nii päikese käes kui moraalselt. Jah õhta tuli silmapiirile – pilved ette, et päikese käes enam praadima ei peaks. Lõpuks saime tõusule. Juhendajaks oli seekord klubi president ise (Wolli). Enamus tõusul olijaid olid algajad (st. esmahüppajad) ja siis kolm vabalangejat, üks kes juba mõned korrad hüpanud ja siis meie kaks esmahüppajat.

Olime esimesel ringil kõik vabalangejad – mina kolmas väljahüppaja. Teine esmahüppaja kõhkles hetke ukse peal, see tekitas veidi kõhedust. Mul miskipärast alati meeldib kindluse saamiseks vaadata kedagi, kes enne mind välja hüppab ja näha, et kõik läeb kenasti. Samas uksele minnes ma kunagi alla ei vaata (vahest vaid tiiba). Edasi kulgeb kõik nii: uksele, jalg paika, Wollile otsavaat, MINE!, hüpe, painutus, käed kenasti all, loen: *) kukun-üks; *) kukun-kaks; *) kukun-kolm (sel hetkel tabasin et tavaliselt tulema pidanud varjuraputust ei tule); *) kukun-neli (p…..e, ma pean ju ise tõmbama, kuigi ma teadsin seda kogu aeg, aga alles sel hetkel jõudis see teadvusse, et MINA teen selle tõmbe) tõmbe asend sisse (sain rõnga kohe kätte); *) kukun-viis, tugev tõmme ja hoplaaaaaaa.. AVANEEEEEB!!!

Ära tegin.. juuhuuuu.. olid vist tropikeerud ka aa ei meenu praegu. Võib-olla ei olnud ka. See on mälust pühitud. Igatahes pöörded-pidurdus-proov korras ja maandumisplatsi poole tiirutama. Paar tiiru õhus, et ikka õiges kohas maanduks, aga madalamal viis tuul ikka mõned sajad meetrid kaugemale. Õnneks mitte väga palju. maanudmisel käisin ikka käbla ära nagu tavaliselt, aga suht pehmelt siiski. Teine esmakordne vabalangeja (kergem kui mina) hüppas küll varem välja, aga kuna tal seal väike salto läbi troppide käis ja maa külgetõmbe jõud väiksem, siis tuli ta alles mõni hetk pärast mind maha.. kaunis minu lähedale.

Wolli oli juba all kui pakkimislaudade juurde sain ja mind nähes tõstis kaks pöialt üles – viimasepeal.. tubli.. See oli tõesti vist kena mis ma tegin Ise ka ei usu. küsisin veel üle, et ega ma külje peale ära ei kaldunud, ei olla kaldund. Huh! Ära tegin. Nii nunnu! Minu oma 5sekundit! Ja need EI OLE VIIMASED!

Minu 5 sekundit

Enne lennukisse minekut uurisin ikka korduvalt, lõpuks vist juba tüütavalt, et kuidas ja mis ikka teha tuleb ning kas kõigest sain ikka korralikult aru. Lennukis oli hirm suur ja mõelda jõudsin kõigest. Üks mõttekäik oli näiteks selline: kui ma ikkagi ei julge hüpata ja tahan lennukisse jääda, siis tuleb avamisautomaat keerata OFF asendisse ja siis peab vari paar tundi maapeal seisma ja teised ei saa minu pärast hüpata ning seda ma ei taha ning järelikult pean ikkagi hüppama. Kui hüppan ja ei jõua avada ise, siis avamisautomaat avab varju minu eest. … Ja veel hästi palju nõmedaid mõtteid ning korratud sai korduvalt varuvarju avamisprotseduur, padja ja sanga asukoht, avamisrõnga asukoht ja see, mida ma pean tegema, kui lennukist välja hüppan.

Uksel seistes oli mul ikka päris suur hirm ja arvatavasti väljendus see mu näoilmes ka (täpsemalt oskab öelda hüppeinstruktor Raul). Uksel vastasin Rauli tavapärasele küsimusele “kas oled valmis?” ebalevalt “jah” ja hüppasin. Painutus ja luuletuse lugemine algas. Luuletus ei tahtnud kohe üldse kostuda, kuigi karjusin seda kõvasti. Pea täiesti tühi, tegelesin ühe asjaga korraga. Luuletus läbi, vasak käsi üles ja parem alla avamisrõnga juurde. Sain kohe avamisrõnga pihku ja tõmbasin. Asi peos ja ootasin, peas mõte – avaneb, ei avane, palun avane. Aeg oli lühike, kuid siiski jõudsin sedasi mõelda. Ajataju on sellistes olukordades teine, palju pikem tundub olevat viis sekundit ja varju väljumine kotist. Pauhh, vari hakkas lahti minema. Rõõm oli meeletu ja karjusin rõõmust nii, mis jaksasin. Järgnes sellele kohe kõrguse, varju juhitavuse ja ümbruse kontroll. Lendlesin platsi kohal ja olin õnnelik, et ei jätnud siiski jonni ja ronisin oma hirmudaga ikka ja jälle lennukisse ning ei tulnud lennukiga alla tagasi. Tuli meelde, et vabalangemine on see, mille pärast tasub (tasus) pingutada. Poleks olnud julgustajaid ja tagantutsitajaid, siis jäänukski asi pooleli.

Õhtul ei saanud voodis magama jääda, sest kui sulgesin silmad, tekkis tunne, et olen vabalangemises, kuid ranitsat pole seljas. Esimene iseseisev vabalangemine suutis sellise emotsiooni tekitada.