9.-16. juulil Pärnu lennuväljal 12. korda toimunud rahvusvaheline langevarjurite laager lõppes eile madalate pilvede tõttu paar tundi enne planeeritud lõpuaega. Kaheksa päeva jooksul tehti kokku 94 tõusu ja 1359 hüpet. 88 korda lennati Cessna Caravaniga, kolm korda Britten Norman Islanderiga ja kolmel korral hüpati kuumaõhupallilt.

Laagris osales 120 langevarjurit, esmakordselt hüppas langevarjuga 45 inimest tandemit (10 huvilist jäid viimaste päevade kehva ilma tõttu ootele) ja neli langevarjuriõpilast lõpetasid laagris oma AFF-koolituse ning said õiguse iseseisvalt hüppama hakata.

Laagri alguses toimus ka langevarjurite maandumine Pärnu rannaliivale, mis möödus valjude aplauside saatel 10 000 rannalise pilgu all.

Parasummeril toimus ka kolm võistlust. Esimene neist – Track Dive – seisneb selles, et üks langevarjur lendab selili eest ära, tema jalgade külge on seotud lindid ja teised kaks varjurit peavad teda kõhuli asendis taga ajama ning õige lindi kätte saama. Võistluse võitis Miikka Sakari Oksanen.

Teine võistlus – FS3 – seiseneb eelnevalt väljaloositud kujundite moodustamises vabalangemises. Igas tiimis on kolm liiget ja kaameramees ning iga tiim sooritab kolm võistlushüpet. Rohkem kujundeid moodustanud tiim võidab. Sel korral olid 28 punktiga parim tiim “40+” koosseisus Kalev Ollo, Väino Ellamik, Tambet Holter, kaameramees Tanel Viin.

Kolmas võistlus – SpeedStar – seiseneb viieliikmelise ringi moodustamises vabalangemises võimalikult kiiresti. Võitis meeskond “Lupus EST feat ATS” koosseisus Kristiina Kasemets, Mart Norman, Marko Rink, Anton Sigal, Anton Tshislov, kaamerat lendas Kerttu Simson. Kujund saadi kokku 12,3 sekundiga.

Planeeritud naiste pesuhüppe jaoks oodati sobivat ilma kaks päeva, paraku seda ei tulnudki, nii et pesuhüppe huvilistel tuleb oodata järgmist suve.

Parasummer möödus turvaliselt, tõsiseid kehavigastusi ükski langevarjur ei saanud. Kahel korral kasutati maandumiseks varuvarju abi.

Parasummeri toimumist toetas Lennuliiklusteeninduse AS.

Fotosid Parasummerist:
Antti Kopliste fotod Parasummerist

Eesti Langevarjuklubi pildigalerii Facebookis

Beach Landing Pärnu Postimehe pilgu läbi

Pärnu lennuväljal algab laupäeval rahvusvaheline langevarjurite treeninglaager Parasummer 2011, mis on järjekorras juba kaheteistkümnes. Kaheksa päeva (9.-16. juuli) kestvas hüppelaagris võisteldakse mitmetel vabalangemise spordialadel, lisaks toimub ka hulk meelelahutuslikke hüppeid.

* Pühapäeval, 10. juulil kell 14.00 toimub traditsiooniline langevarjurite Pärnu randa maandumine Beach Landing 2011. Maandutakse rannahoone lähedusse, kus on eraldatud spetsiaalne ala.

* Esmaspäeval, 11. juulil kell 12.00 tuleb elu esimest langevarjuhüpet tegema üks Eesti avalikkusele laiemalt tuntud inimene. Nime jätame esialgu saladuseks.

* Teisipäevast-neljapäevani on oodata erinevate Eesti vabalangemisrekordite esmasooritusi või parandusi.

* Reedel, 15. juuli keskpäeval tuleb kordamisele eelmisel aastal rohkelt populaarsust kogunud naislangevarjurite pesuhüpe.

Parasummeril hüpatakse iga päev 10st-20ni, Pärnu lennuväli on avatud ka pealtvaatajaile,
külastajatel on võimalus proovida tandemhüpet. Tandemhüpe 4000 m kõrguselt maksab 195 eurot,
videosalvestus lisaks 65 eurot. Tandemhüppeks eelregistreerimine telefonil 5454 5544.

Seekordne Parasummer on järjekorras kaheteistkümnes. Esimene treeninglaager toimus 1999. aastal.
Parasummerit korraldab Eesti Langevarjuklubi, mis on Eesti vanim ja suurim langevarjuklubi.

Värsket infot Parasummeril toimuvast
Eesti Langevarjuklubi Facebook’i lehelt www.facebook.com/skydive.ee

Disclaimer: Eesti Langevarjuklubi ilma eest ei vastuta,
nii et kui ilmataadil halb tuju peaks olema, saab kogu planeeritud kava pea peale pööratud.
Eks anname jooksvalt teada, kui nii peaks juhtuma.

Ajakirjanikele:
Pressikontakt Annika
tel 527 6839, annika@skydive.ee
Kui ühendust ei saa ja kiire asi (vabalangemises toru ei tõsta, meile ei loe),
siis klubi infotelefon 5454 5544 ja sõna antakse edasi.

Fotomeenutusi eelmise aasta Parasummerist

Täna käis Eesti Langevarjuklubis vabalangemist proovimas Eesti välisminister Urmas Paet. Minister jäi nii hüppe kui professionaalse instruktoriga väga rahule.

„Vabalangemine on tunne, mida ei ole võimalik kirjeldada. Nüüd ma saan aru küll, miks nad siin nädal aega üles-alla käivad!“, kirjeldas välisminister Paet oma elamust vahetult peale maandumist.

Välisministri turvaliselt taevast maapeale lennutanud Eesti Langevarjuklubi instruktor Toomas Talts kommenteeris, et Paet oli sõnakuulelik tandemreisija ning temaga lendamine oli puhas rõõm. “Väike viperus juhtus kaitseprillidega, mis vabalangemises Paeti oma prillide pealt ära tulid, mistõttu ta neid kogu ülejäänud lennu kinni pidi hoidma. Paeti reaktsioonikiirus oli hämmastav- ta haaras oma prillidest kohe.”

Kõik huvilised on oodatud kuni pühapäevani Pärnu lennuväljal kestvale Parasummerile tandemhüpet proovima.

26. septembril tehti 181 naislangevarjuri poolt uus maailmarekord kujundlendamises. Maailmarekordi üritust korraldas mittetulunduslik langevarjurite ühendus „Jump for the cause“, mis lisaks uue rekordi püstitamisele kogus ka üle 900 00 dollari rinnavähi vastaseks võitluseks. USAs, Perris Valleys tehtud rekordis osalesid naised 31 riigist. Eestit esindas Eesti Langevarjuklubi liige Vaike Õiglane, lähematest naabritest olid esindatud Soome, Rootsi ja Leedu samuti ühe langevarjuriga.

Maailmarekordi treeninguid meenutades ütleb Vaike, et tingimused olid väga rasked: „Perris Valley’t tabas just rekordiürituse ajal kuumalaine – temperatuur varjus oli rekordhüppele minnes 42 kraadi Celsiuse järgi. Keskmine temperatuur kogu nädala jooksul oli pidevalt 38 kraadi. Hingamisraskused olid sellistes oludes suured.“

„Hirm oli nende hüpete juures pidevaks saatjaks. Nii palju inimesi korraga taevas – nii palju asju võib valesti minna. Tähelepanu oli maksimumis kuniks pakkimisalale varjuga tagasi jõudsid,“ meenutab Vaike, aga seda suurem oli rõõm kui 181 naist üle maailma rekordi õnnestumisest kuulsid: “Seda tunnet ei ole võimalik sõnadega edasi anda. See oli võimas. Ülevoolav rõõm ja uhke tunne. Me tegime selle ära!“

Vaike Õiglase sõnul algas tema jaoks treenimine rekordiks juba poolteist aastat tagasi: „Maailmarekordi üritusele pääsemiseks pidin suures kujundis lendamise oskust tõestama läbi mitmete soovitajate ning osalema ka mitmes treeninglaagris, kus peakorraldajatele oma oskusi ette näidata tuli.“

Vaike Õiglane on Eesti Langevarjuklubi liige, alustas langevarjundusega tegelemist 2005. aasta sügisel ning tal on 876 hüpet. Eesti naiste kujundhüppe rekord tehti sel suvel seitsme Eesti Langevarjuklubi naislangevarjuri poolt.

Jump for the Cause on asutatud langevarjurite poolt, kelle lähedased on tervenenud või kaotanud elu läbi rinnavähi. Samad üritused on toimunud 1999, 2002 ja 2005 ning nende aastatega annetati kokku miljon dollarit vähivõitluse toetuseks. 1999 purustati varasemalt kehtinud rekord 119 naisega, 2002 tehtud rekordi suuruseks oli 131 ja 2005. aastal 151 naist rekordis.

Video hetkest, kui rekordiomanikele võit teatavaks sai

Autor: Jump for the Cause

Esimene käsikas

Eelmine päev:

Tegin tol laubasel päeval Kuusikul okitoki hardi. Too kuues hüpe tekitas mul üldse positiivseid emotsioone, lisaks õnnestunud hardile õnnestus mul ka maandumisel kenasti püsti jääda. Varem ma seda mitte ei üritanudki, nüüd siis järsku nii pehmelt nagu oleks lihtsalt ühe sammu teinud. Rõõmu tumendas ainult veidike asjaolu, et maandusin kuradima lennuvälja teise otsa, liiga palju allatuult ühesõnaga. Sealt tagasi kõmpides mõtlesingi juba natuke vabalangemisemõtteid ning Liisult siis selleks loa saingi. Kõhklesin küll hetkeks, kas mitte ikka veel üks hea hart teha… aga ahh, ei! kui ma siiani selle rõnga kätte sain, miks ma siis nüüd järsku enam ei peaks saama, see ju nii lihtsa koha peal- puusal, minu küljes ju! Panin end vedru järjekorda.

Päevake veeres tasapisi, peesitades, juttu vestes ning kohalikku piiblit, joomahullu päevaraamatut (mida ma nägin, katsusin ja lugesin oma elus esimest korda) lugedes. Varjujärjekord oli endiselt pikk ja nii õdanguni välja. Siis tuli järsku Wollilt teade- homme. hüppamine. Pärnus. Mu ajakava ei lubanud mul enam kauem lennuväljal olla ning kimasime Imbiga koju. Vabalangemine. Homme. Kindel värk.

Vabalangemispäev:

Hommik saabus kena päiksepaistega. Kell 10 olin lennujaamas platsis. Rahvast oli ootamas, samuti oli kohal Kihnulennuk AN-28. Mida pold, oli aga AN-2, samuti olid esimeseks tõusuks kinni pandud juba kõik vedrud. Õnneks oli Pärnule kohaselt rannailm ning ootamisel pold väga vigagi. Mai mäleta täpselt, mis kell see oli, kuid ehk kusagil 12 paiku tegi Kuusikult kohalesaabunud AN-2 oma esimese tõusu. Pärast seda aga hakkasid taevasse kogunema pilvetordid, mõned neist õige kahtlaselt mustad. Äike lähenes.

Veel tiba hiljem sai AN-2 Pärnu teise tõusu rahvas, kaasaarvatud mina, käsu: kamad selga! Taevas oli aga üha mustemaks tõmmanud, väidetavalt olid tumedad pilved veel kuskil 10km kaugusel, kuid lendasid hooga peale. Ja siis käsk: kamad maha! Paus 1 tund!

Kimasin koju, et tiba pinguletõmbunud närve rahustada, keha veidi toiduga kosutada ning veel mõningaid proosalisi koduseid toimetusi teha. Ega kaua ei saandki asjatada, Imbilt tuli kõne: tule nüüd, eluga! Vana tubli ˛iguli sai lennujaama ümbritseval rõveauklikul ringteel vatti, tegin rallisõitu, kohale jõudes jooksupealt kama selga ja rivvi. Teised olid juba kontrollitud. Toomas tiris mul veel imelühikest kõhurihma kinni, nii et ägisesin. Lennukisse.

Tõus oli tore. Imetlesin aknast Pärnu linna ega poldki eriti mahti närveldada. Paistsid hästi nii südalinn, meri ja jõed. Oma maja siiski ei seletanud . Ma olin kolmas väljahüppaja. Tavapärane käsk: meduusiiid kätte! jäigi kuulmata. Pold lihtsalt teist tavapärases kohas.

Wolli oli uksel. Mäletan, et üks eelmisi kordi, kui samuti tema mind välja viskas, vist kolmas hüpe, tegin suht sita exiti, lõin vist käegi vastu ust ära, kuigi ma seda ise ei mäleta. “HÜPPA nüüd, Piret!” kordasin mõttes. Hea väljahüpe on tähtis. “Valmis? Mine!” Läksin. Kukunüks, kukunkaks, kukun… jagasin ära, et umbes neljani suutsin niiviisi lugeda, häälekalt kusjuures, ja paistis ka lennuk. Pold vist viga hüppel ja painutuselgi… Tõmban. Käes. Lahti. Kollane. Lendab. Jee! Avanemisraputus oli tugevam kui varem ning viskas mul korra ka jalad taeva poole, ülespoole siis. Pärast sain teada, et see normaalne, et nati nii teeb, eriti kergematel tegelastel.

Mis mind tollel lennul esiotsa ära ehmatas, oli rinnarihm otse lõua all, nii et paha peadki pöörata. Põhjuseks pikad õlarihmad, mida mai osand eelnevalt arvestada ja parajaks timmida. Hoolimata sellest oli tore Pärnu ligidal lennata. Väljaviskekoht jäi sinna kusagile Vingiküla kanti, olnuks ju põnevam kesklinna kohal , kuid tuul oli seekord niipidi. Tuul puhus päris tugevasti ning väga allatuult ma sõita ei riskinudki. Purjetasingi siis peamiselt seljaga linna ja mere poole, Rääma raba imetledes.
Seekord juhtus maandumisel minuga esimest korda niisugune asi, et vari hakkas mind tagasi lohistama. “Vara pidurdasid”, sõnas teadjam, olles ilmselt teistegi õpilaste maandumisi jälgimas. Vist tõesti. Peaaegu oleks püsti jäänud . Maandumiskoha olin sättinud üsna jaamahoonega kohakuti, küll aga jäi see teisele poole lennuvälja poolitavat kraavi. Tolles kraavis ujus hulk penoplastitükke, millest ühele astudes lootsin kuiva jalaga üle pääseda. Loll lootus. Käpp märg ja õnnelik naeratus näol naasesin teiste juurde. Kuulsin Wollilt häid sõnu ja hüpperaamatusse läksid kirja esimesed 4 sekundit. Esimene käsiavamine tehtud. Kodus avasin õlle.