Täna käis Eesti Langevarjuklubis vabalangemist proovimas Eesti välisminister Urmas Paet. Minister jäi nii hüppe kui professionaalse instruktoriga väga rahule.

„Vabalangemine on tunne, mida ei ole võimalik kirjeldada. Nüüd ma saan aru küll, miks nad siin nädal aega üles-alla käivad!“, kirjeldas välisminister Paet oma elamust vahetult peale maandumist.

Välisministri turvaliselt taevast maapeale lennutanud Eesti Langevarjuklubi instruktor Toomas Talts kommenteeris, et Paet oli sõnakuulelik tandemreisija ning temaga lendamine oli puhas rõõm. “Väike viperus juhtus kaitseprillidega, mis vabalangemises Paeti oma prillide pealt ära tulid, mistõttu ta neid kogu ülejäänud lennu kinni pidi hoidma. Paeti reaktsioonikiirus oli hämmastav- ta haaras oma prillidest kohe.”

Kõik huvilised on oodatud kuni pühapäevani Pärnu lennuväljal kestvale Parasummerile tandemhüpet proovima.

26. septembril tehti 181 naislangevarjuri poolt uus maailmarekord kujundlendamises. Maailmarekordi üritust korraldas mittetulunduslik langevarjurite ühendus „Jump for the cause“, mis lisaks uue rekordi püstitamisele kogus ka üle 900 00 dollari rinnavähi vastaseks võitluseks. USAs, Perris Valleys tehtud rekordis osalesid naised 31 riigist. Eestit esindas Eesti Langevarjuklubi liige Vaike Õiglane, lähematest naabritest olid esindatud Soome, Rootsi ja Leedu samuti ühe langevarjuriga.

Maailmarekordi treeninguid meenutades ütleb Vaike, et tingimused olid väga rasked: „Perris Valley’t tabas just rekordiürituse ajal kuumalaine – temperatuur varjus oli rekordhüppele minnes 42 kraadi Celsiuse järgi. Keskmine temperatuur kogu nädala jooksul oli pidevalt 38 kraadi. Hingamisraskused olid sellistes oludes suured.“

„Hirm oli nende hüpete juures pidevaks saatjaks. Nii palju inimesi korraga taevas – nii palju asju võib valesti minna. Tähelepanu oli maksimumis kuniks pakkimisalale varjuga tagasi jõudsid,“ meenutab Vaike, aga seda suurem oli rõõm kui 181 naist üle maailma rekordi õnnestumisest kuulsid: “Seda tunnet ei ole võimalik sõnadega edasi anda. See oli võimas. Ülevoolav rõõm ja uhke tunne. Me tegime selle ära!“

Vaike Õiglase sõnul algas tema jaoks treenimine rekordiks juba poolteist aastat tagasi: „Maailmarekordi üritusele pääsemiseks pidin suures kujundis lendamise oskust tõestama läbi mitmete soovitajate ning osalema ka mitmes treeninglaagris, kus peakorraldajatele oma oskusi ette näidata tuli.“

Vaike Õiglane on Eesti Langevarjuklubi liige, alustas langevarjundusega tegelemist 2005. aasta sügisel ning tal on 876 hüpet. Eesti naiste kujundhüppe rekord tehti sel suvel seitsme Eesti Langevarjuklubi naislangevarjuri poolt.

Jump for the Cause on asutatud langevarjurite poolt, kelle lähedased on tervenenud või kaotanud elu läbi rinnavähi. Samad üritused on toimunud 1999, 2002 ja 2005 ning nende aastatega annetati kokku miljon dollarit vähivõitluse toetuseks. 1999 purustati varasemalt kehtinud rekord 119 naisega, 2002 tehtud rekordi suuruseks oli 131 ja 2005. aastal 151 naist rekordis.

Video hetkest, kui rekordiomanikele võit teatavaks sai

Autor: Jump for the Cause

Esimene käsikas

Eelmine päev:

Tegin tol laubasel päeval Kuusikul okitoki hardi. Too kuues hüpe tekitas mul üldse positiivseid emotsioone, lisaks õnnestunud hardile õnnestus mul ka maandumisel kenasti püsti jääda. Varem ma seda mitte ei üritanudki, nüüd siis järsku nii pehmelt nagu oleks lihtsalt ühe sammu teinud. Rõõmu tumendas ainult veidike asjaolu, et maandusin kuradima lennuvälja teise otsa, liiga palju allatuult ühesõnaga. Sealt tagasi kõmpides mõtlesingi juba natuke vabalangemisemõtteid ning Liisult siis selleks loa saingi. Kõhklesin küll hetkeks, kas mitte ikka veel üks hea hart teha… aga ahh, ei! kui ma siiani selle rõnga kätte sain, miks ma siis nüüd järsku enam ei peaks saama, see ju nii lihtsa koha peal- puusal, minu küljes ju! Panin end vedru järjekorda.

Päevake veeres tasapisi, peesitades, juttu vestes ning kohalikku piiblit, joomahullu päevaraamatut (mida ma nägin, katsusin ja lugesin oma elus esimest korda) lugedes. Varjujärjekord oli endiselt pikk ja nii õdanguni välja. Siis tuli järsku Wollilt teade- homme. hüppamine. Pärnus. Mu ajakava ei lubanud mul enam kauem lennuväljal olla ning kimasime Imbiga koju. Vabalangemine. Homme. Kindel värk.

Vabalangemispäev:

Hommik saabus kena päiksepaistega. Kell 10 olin lennujaamas platsis. Rahvast oli ootamas, samuti oli kohal Kihnulennuk AN-28. Mida pold, oli aga AN-2, samuti olid esimeseks tõusuks kinni pandud juba kõik vedrud. Õnneks oli Pärnule kohaselt rannailm ning ootamisel pold väga vigagi. Mai mäleta täpselt, mis kell see oli, kuid ehk kusagil 12 paiku tegi Kuusikult kohalesaabunud AN-2 oma esimese tõusu. Pärast seda aga hakkasid taevasse kogunema pilvetordid, mõned neist õige kahtlaselt mustad. Äike lähenes.

Veel tiba hiljem sai AN-2 Pärnu teise tõusu rahvas, kaasaarvatud mina, käsu: kamad selga! Taevas oli aga üha mustemaks tõmmanud, väidetavalt olid tumedad pilved veel kuskil 10km kaugusel, kuid lendasid hooga peale. Ja siis käsk: kamad maha! Paus 1 tund!

Kimasin koju, et tiba pinguletõmbunud närve rahustada, keha veidi toiduga kosutada ning veel mõningaid proosalisi koduseid toimetusi teha. Ega kaua ei saandki asjatada, Imbilt tuli kõne: tule nüüd, eluga! Vana tubli ˛iguli sai lennujaama ümbritseval rõveauklikul ringteel vatti, tegin rallisõitu, kohale jõudes jooksupealt kama selga ja rivvi. Teised olid juba kontrollitud. Toomas tiris mul veel imelühikest kõhurihma kinni, nii et ägisesin. Lennukisse.

Tõus oli tore. Imetlesin aknast Pärnu linna ega poldki eriti mahti närveldada. Paistsid hästi nii südalinn, meri ja jõed. Oma maja siiski ei seletanud . Ma olin kolmas väljahüppaja. Tavapärane käsk: meduusiiid kätte! jäigi kuulmata. Pold lihtsalt teist tavapärases kohas.

Wolli oli uksel. Mäletan, et üks eelmisi kordi, kui samuti tema mind välja viskas, vist kolmas hüpe, tegin suht sita exiti, lõin vist käegi vastu ust ära, kuigi ma seda ise ei mäleta. “HÜPPA nüüd, Piret!” kordasin mõttes. Hea väljahüpe on tähtis. “Valmis? Mine!” Läksin. Kukunüks, kukunkaks, kukun… jagasin ära, et umbes neljani suutsin niiviisi lugeda, häälekalt kusjuures, ja paistis ka lennuk. Pold vist viga hüppel ja painutuselgi… Tõmban. Käes. Lahti. Kollane. Lendab. Jee! Avanemisraputus oli tugevam kui varem ning viskas mul korra ka jalad taeva poole, ülespoole siis. Pärast sain teada, et see normaalne, et nati nii teeb, eriti kergematel tegelastel.

Mis mind tollel lennul esiotsa ära ehmatas, oli rinnarihm otse lõua all, nii et paha peadki pöörata. Põhjuseks pikad õlarihmad, mida mai osand eelnevalt arvestada ja parajaks timmida. Hoolimata sellest oli tore Pärnu ligidal lennata. Väljaviskekoht jäi sinna kusagile Vingiküla kanti, olnuks ju põnevam kesklinna kohal , kuid tuul oli seekord niipidi. Tuul puhus päris tugevasti ning väga allatuult ma sõita ei riskinudki. Purjetasingi siis peamiselt seljaga linna ja mere poole, Rääma raba imetledes.
Seekord juhtus maandumisel minuga esimest korda niisugune asi, et vari hakkas mind tagasi lohistama. “Vara pidurdasid”, sõnas teadjam, olles ilmselt teistegi õpilaste maandumisi jälgimas. Vist tõesti. Peaaegu oleks püsti jäänud . Maandumiskoha olin sättinud üsna jaamahoonega kohakuti, küll aga jäi see teisele poole lennuvälja poolitavat kraavi. Tolles kraavis ujus hulk penoplastitükke, millest ühele astudes lootsin kuiva jalaga üle pääseda. Loll lootus. Käpp märg ja õnnelik naeratus näol naasesin teiste juurde. Kuulsin Wollilt häid sõnu ja hüpperaamatusse läksid kirja esimesed 4 sekundit. Esimene käsiavamine tehtud. Kodus avasin õlle.

Minu esimesed vabalangemised

Minu viie sekundi vabalangemisest pole mul midagi erilist kirjutada, aga kümne sekundi oma oli juba palju naljakam.

Enne hüpet polnud mul aimugi, mis tunne see langemine on ja sellega ma väga pead ei vaevanud ka ning mõtlesin hoopis sellele, et kui ma ikka korralikult painutust hoian, siis peab see õige langemisasend tekkima ja stabiilsena säilima. Küll aga oli hulga mugavam lennukiuksele astuda, kui ei olnud vaja mingit meduusi kuskilt välja sikutada ega hüppemeistrile anda. Samuti oli tunduvalt muretum tunne välja hüpata, kui ei olnud vaja kiiresti mingit hart-rõngast koukida. Viie sekundi langemisel jõudsin korra kramplikku painutust hoida ja tundus, et nii kui natuke painutust järgi annan, hakkan laperdama ja keerlema nii mis kole. Suutsin siiski stabiilse asendi säilitada ja olin rahul esimese vabalangemisega.

Teisele vabalangemisele läksin juba hoopis teise tundega, sest oli juba ettekujutus olemas sellest, mis mind seal ootab. Hüppasin mõnuga tuulde ning peagi avastasin end õiges asendis kõht ees maa poole sööstmas. Hoiak ei olnud enam nii kramplik ja keha hoidis ise vajalikku asendit. Arvestasin, et tavaliselt kipuvad õpilased oma sekundeid liiga kiiresti ära lugema ja seetõttu püüdsin olla eriti vana rahu ise. Viimaseid sekundeid lugedes vaatasin kõrgust ja nägin, et kilomeeter hakkab juba kole lähedale jõudma ning sain aru, et mul oli neid sekundeid veidi rohkem kulunud kui kümme. Järeldasin, et nüüd peab küll hästi ruttu mõne varju avama, mida ma ka tegin kuskil 1100m peal. Kui vari oli avanenud, näitas kõrgusemõõdik juba 800m. Alice oli maa pealt mu langemist vaadanud ja kui ma koos varjuga pakkimismatile jõudsin, siis küsis ta, et mitu sekundit ma ikka pidin langema – kümnest sekundist olevat seda aega ikka rohkem kulunud. Hüppemeister wolli ütles, et kuskil 13 sekundit olevat see minu kümnesekundiline vabalangemine olnud. Järgmisele vabalangemisele lähen juba tunduvalt kindlama tundega.

Minu 5 sec hüppe lugu:

Päev läks päiksepaisteselt edasi. Rahvast oli ikka eriti kõvasti (muidugi osad ei hüpanud), aga järjekorrad olid pikad. Alguses vaadates ja manifestiga rääkides otsustasin, et täna rohkem ei hüppa, vaid vaatan kuidas teised seda teevad. Lobiseti juttu ja arutati teiste maandumisis ja lendamisi.

Õhtupoole jäi rahvast vähemaks ja viimaste tõusude venimine aitas selle ka veel kaasa. Nii oligi et Kristi, kes pidi 11 tõusule minema, loobus ja ma sain tema varju (seekord siis vedrumeduusiga, mis algajatele vabalangejatele kasutuseks on mõeldud, et meduus ikka kenasti tuule alla saaks) endale. Tõus venis veel, kuna piloodid arvasid et päev otsa on siin tööd tehtud küll ja varjureid üles alla sõidutatud (üks neiu tuli ju hüppamata alla), et nad tahavad veidi funni ka ja käisid väikelennukitega trikke vahepeal tegemas. meie aga ootasime ja praadisime nii päikese käes kui moraalselt. Jah õhta tuli silmapiirile – pilved ette, et päikese käes enam praadima ei peaks. Lõpuks saime tõusule. Juhendajaks oli seekord klubi president ise (Wolli). Enamus tõusul olijaid olid algajad (st. esmahüppajad) ja siis kolm vabalangejat, üks kes juba mõned korrad hüpanud ja siis meie kaks esmahüppajat.

Olime esimesel ringil kõik vabalangejad – mina kolmas väljahüppaja. Teine esmahüppaja kõhkles hetke ukse peal, see tekitas veidi kõhedust. Mul miskipärast alati meeldib kindluse saamiseks vaadata kedagi, kes enne mind välja hüppab ja näha, et kõik läeb kenasti. Samas uksele minnes ma kunagi alla ei vaata (vahest vaid tiiba). Edasi kulgeb kõik nii: uksele, jalg paika, Wollile otsavaat, MINE!, hüpe, painutus, käed kenasti all, loen: *) kukun-üks; *) kukun-kaks; *) kukun-kolm (sel hetkel tabasin et tavaliselt tulema pidanud varjuraputust ei tule); *) kukun-neli (p…..e, ma pean ju ise tõmbama, kuigi ma teadsin seda kogu aeg, aga alles sel hetkel jõudis see teadvusse, et MINA teen selle tõmbe) tõmbe asend sisse (sain rõnga kohe kätte); *) kukun-viis, tugev tõmme ja hoplaaaaaaa.. AVANEEEEEB!!!

Ära tegin.. juuhuuuu.. olid vist tropikeerud ka aa ei meenu praegu. Võib-olla ei olnud ka. See on mälust pühitud. Igatahes pöörded-pidurdus-proov korras ja maandumisplatsi poole tiirutama. Paar tiiru õhus, et ikka õiges kohas maanduks, aga madalamal viis tuul ikka mõned sajad meetrid kaugemale. Õnneks mitte väga palju. maanudmisel käisin ikka käbla ära nagu tavaliselt, aga suht pehmelt siiski. Teine esmakordne vabalangeja (kergem kui mina) hüppas küll varem välja, aga kuna tal seal väike salto läbi troppide käis ja maa külgetõmbe jõud väiksem, siis tuli ta alles mõni hetk pärast mind maha.. kaunis minu lähedale.

Wolli oli juba all kui pakkimislaudade juurde sain ja mind nähes tõstis kaks pöialt üles – viimasepeal.. tubli.. See oli tõesti vist kena mis ma tegin Ise ka ei usu. küsisin veel üle, et ega ma külje peale ära ei kaldunud, ei olla kaldund. Huh! Ära tegin. Nii nunnu! Minu oma 5sekundit! Ja need EI OLE VIIMASED!