Nädalavahetusel oli tõsine Eesti suvi – hüppamist segasid madalad pilved, tuul, vihm ja äike. Ehitusosakond kasutas halba ilma lennuki akna parandamiseks, lisaks provaidis piloot Parasiil soovijatele talgutöid Kohilas, mis ka kõik ära tehti ja jäi veel puudugi.

Hüppamise osas päris nulliringiga siiski tegemist ei olnud, sest reede õhtul sai tehtud kaks ilusat tõusu perfektse sooja, selge ja tuulevaikse ilmaga. Soovitan kõigile mitte maha magada reedeõhtuseid hüppevõimalusi!

Reede hommikul rääkisid kõik vähegi usaldusväärsed ilmajaamad üht ja sama juttu: reedeõhtuse hüppamise võib sel nädalal kohe ära unustada ja laupäeval saaks alustada alles hilisel pärastlõunal, kui üldse. Nii saigi vastu võetud otsus, et sel nädalavahetusel hüppame vaid pühapäeval. Laupäeva hommikul tinahalli taevast nähes oli mul erandlikult hea meel: hüppepäeva ärajätmise otsus oli olnud õige.

Pühapäeval aga tervitas meid päikesepaiste. Kella 10-ks kogunesid Rapla lennuväljale Parasiili koolitatud värsked mudilased, järgneva tunni jooksul laekusid ka piloot ja kogenud langevarjurid ning pisut hiljem neli tandemõpilast. Lisaks “päris” tandemõpilastele sai instruktori kõhu all kõlkuda ka IPA, kes käis värskendamist vajava pädevusega Parasiilile näidisõpilaseks.

Parasiil oli head tööd teinud — mudilased maandusid nii, nagu vaja, ja enam-vähem sinna, kuhu vaja. Tublimad neist jõudsid juba harjutuslike avamisrõnga tõmmeteni ning esmaspäeval ootab neid ees koolituse teine osa.

Välisriikidest sisseostetud abijõude ning muud riigi- või euroabi kaasamata tehti kuus tõusu. Tänu lennuväljale lubatud MRI silmapaistvale aktiivsusele sai valveinstruktor wolli täita ka groundmaster’i ülesandeid. Kes hüpata tahtis, see seda ka sai

Päeva ainus intsident leidis aset Nõmme Kõrtsi köögis, kus praadide valmistamiseks kulus ebatavaliselt palju aega.

Et siis terve nädalavahetuse võitles meie vapper klubi loodustiihiatega – reedel ja laupäeval ei hüpatud üldse, kuna oli kas hüppajaid liiga vähe või vihma liiga palju ja pühapäeval tehti tugevale tuulele vaatamata 5 tõusu.
Klubi noorliikmete suureks meelehärmiks neid lennukisse ei lastud, küll aga said nad endid tõestada ja näidata doktori varju otsingul metsikus looduses, mis oli täis kiskjaid ja verd imevaid puuke. Doktor nimelt otsustas ühel hüppel, et tema vileuus vari ei ole lennukõlbulik ja, et lennuväljal on piisavalt jõudeseisvaid tegelinskeid, kes võiksid niisama nina nokkimise asemel hoopis padrikus loodusega sinasõprust sobitada. Etteruttavalt olgu öeldud, et otsingud vilja ei kandnud aga kõigi Pilootide Isa, Tiit, lubas oma paraplaani mingil õhtul kuumaks ajada ja kaltsu üles otsida. Lisaks väänas Gunnar maandumisel oma hüppeliigest – soovime talle kiiret paranemist!

Oli tore pühapäev!