Annika Arras
Eesti Langevarjuklubi aktiivi liige

Klubikaaslane Alice rääkis hiljuti ühest juhuslikult pealt kuuldud vestlusest, millest osa kõlanud nii: “Tead, kui sa tahad tõesti head näidet, kuidas ilma rahata värki tehakse, siis võta näiteks langevarjuklubi. Neil on miski ligi 500 liiget ja mõtle, nad ostsid ise lennuki ja siis neil on oma bänd.”

Nii ongi. Ostsime eelmise hooaja lõpul lennuki. Lisaks oleme terve talve ehitanud lennuväljale klubiruume. Kirjutame lennuvälja tingimuste parendamiseks projekte. Teeme aktiivset teavitustööd meedia vahendusel – et kõik teaksid, kes me oleme ja et vabalangemine on lahe. Ning jah, oma bänd on meil ka, kus viimne kui üks liige langevarjuga hüppab. Ja keegi meist ei saa palka. Pigem maksame peale – nii ajas kui ka rahas. Millest küll selline eneseohverdus?

Ei tahaks korrata seda, mida ma viimasel ajal tihi öelnud olen, aga teisiti ei oska ka – sellele, kes pole vabalangemist proovinud, ei saa selgitada; sellele, kes on seda teinud, pole vaja selgitada. Usun, et see loogika kehtib ka paljude teiste ekstreemalade puhul. Ei mõista mina, miks mõni mees võtab kätte ja kilomeetrite kõrgusele mäe tippu ronib, sest ma pole seda proovinud. Aga tema teab ja ma austan tema kogemust ning soovi vallutada uusi tippe. Armastus millegi vastu ühendab inimesi. Meie armastame lendamist ja vabalangemise vabadust. See meid ühendabki ning annab elule oluliselt teise perspektiivi.

Start tühjalt kohalt

Eesti Langevarjuklubi sai alguse 1998. aastal kolme mehe initsiatiivil. Nad olid Eesti nüüdisaegse langevarjunduse pioneerid nii mõneski mõttes. Mida iganes nad ka ei teinud oli nende üks ja ainus eesmärk lennata. Klubi sai alguse olukorras, kus peale oskuse hüpata ja iga mehe isikliku langevarju muud polnudki. Sellest vabaduse ihast on tänaseks välja kasvanud 300-liikmeline klubi, mille liikmetest u 20 aktiivselt organisatsiooni edasi arendavad ning ülejäänud tublisti hüppavad ning langevarjurite ringi laiendavad. Ühe hästi toimiva langevarjuklubi tegutsemiseks on vaja laias laastus nelja komponenti: inimesed, langevarjud, lennuk ja lennuväli. Kui aus olla, siis on ka viies osanik – ilm.

Inimesed

Mittetulundusühingule kohaselt on meil formaalne juhatus, kuid inimesi, kes igapäevase klubi juhtimisega tegelevad, nimetame aktiiviks. Aktiiv ongi see seltskond, keda mina aeg-ajalt heatahtlikult „maniakkideks” nimetan. Langevarjurid, kes kogu oma vaba aja, kõik oma head ja kasulikud kontaktid ning teinekord ka ööune klubi tuleviku nimel ohverdavad. Keegi meist ei ole kunagi palka saanud, sest me ei tee seda raha pärast. Teeme, sest meile meeldib langevarjuga hüpata ning kui me ise oma tegevuseks tingimusi ei loo, siis kes veel?

Seltskonnast aktivistidest paraku ei piisa. Kui pole massi, siis ei ole langevarjundus ka jätkusuutlik. Kõik taandub lõpuks alati ju rahale. Inimesed on aga need, kes liikmemaksude näol toovad klubile vahendid, mille abil uuendada varustust, katta kulusid lennuki hoolduseks või klubiruumide halduseks. See kõik võib kõlada mõnevõrra külmalt, aga reaalsus paraku selline on – selleks, et sadakond aktiivset langevarjurit saaksid tegeleda oma alaga intensiivselt ja et neid võiks nimetada langevarjusportlasteks, on vaja paarisadat turist-hüppajat, kes klubi eksistentsile kaasa aitavad. Me räägime oma alast teles, raadios ja lehes igal võimalusel. Me räägime igas uues seltskonnas, et me hüppame langevarjuga – ning siinkohal tuleks kummutada ka müüt, et langevarjurid annavad oma hobist teada seepärast, et nende ego lihtsalt ei luba jätta seda mainimata. Ei, me teeme seda, sest me otsime mõttekaaslasi, kes tahaksid liituda meie elustiiliklubiga.

Langevarjud

Eesti Langevarjuklubi alustas õpilaste koolitamist Rootsist ostetud viie kasutatud langevarjukomplekti abil. Ühe langevarju eluiga hoolika kasutamise puhul on kuni paarkümmend aastat. Aasta aastalt on varje juurde soetatud ja uuemate vastu välja vahetatud. Täna on klubil juba paarkümmend varju, mida langevarjuri õpilased rentida saavad. Aga nagu juba öeldud sai, on seegi ressurss piiratud, mis tähendab, et lähiaastatel ootab meid ees suurema osa õpilasvarjude väljavahetamine.

Lennuk ja lennuväli

Eesti Langevarjuklubil pole kunagi olnud nii kesist hooaega kui seda oli eelmine suvi. Ilma lennukita taevasse ei saa, aga meil polnud lennukit. Ja ega üleelmine suvigi kiita polnud, sest siis polnud sobivat lennuvälja. Et kuidas siis nii läks?

Alates klubi algusaegadest on hüpatud Ämari lennuväljal ning peamiseks ja väga heaks koostööpartneriks lennuki rentimisel oli Piirivalve Lennusalk. 2005 suleti tsiviilisikutele Ämari Lennubaasi väravad, hakkasime hüppama Pärnus ja Kuusikul. Pärnus lendasime Air Livonia AN-28ga, aga seegi võimalus kadus kui vähetulusa äri tõttu eelmainitud ettevõte oma tegevuse lõpetas. Lennusalga lennukid Pärnusse lennata ei saanud, sest operatiivteenistus peab olema kogu aeg valvel ega saa oma baasist väga kaugele minna, nii et lennuki puudumise tõttu kadus võimalus lennata ka Pärnus. Kuusiku murukattega lennurada pole aga lennusalga L-410ele just parim maandumispaik, sinna lisaks veel mõned organisatoorsed probleemid ning oli kadunud ka see võimalus.

Üks päev, endalegi mõnevõrra üllatuslikult, avastasime, et pole ei lennukit ega ka kodulennuvälja. Sel hetkel jõudis meieni ka arusaam, et pole olemas pahuramat inimest kui langevarjur, kellelt on võetud võimalus lennata. Hakkasime otsast harutama, et oleks lennuväli, et oleks lennuk ja õnnelikud langevarjurid.

2005-2006 ikka hüppasime, aga meie tiivad olid kärbitud. Eesti Lennuklubi hüppelennuk AN-2 ning sõbralikud parašütistid võtsid meid kampa ja lubasid meil hüpata oma lennukilt. Viisakalt mahutasime end ära ka Kuusiku lennuväljale arvestades nii puri- kui mudellendurite ja harrastuspilootide tegevusega seal samas. See oli hädavariant, aga tol hetkel ainuvõimalik – Kuusikul polnud meil oma klubiruume varustuse hoidmiseks ning „moosiriiuliks” nimetatav legendaarne Antonov-2 ei tõuse mõistliku aja jooksul kõrgemale kui paar kilomeetrit, mis sport-langevarjunduse harrastamiseks pole paraku piisav. Sõidutasime oma varustust autodega iga nädal Tallinnast Kuusikule ja tagasi. Rahulolematus kasvas, 2006 olime sunnitud ära jätma ka juba 7ndat korda toimuma pidanud rahvusvahelise langevarjurite laagri Parasummer, sest lennukeid lihtsalt polnud. Vaikselt hakkas meieni jõudma teadmine, et ainuvõimalik lahendus langevarjuga jätkuvalt hüpata, on klubile oma lennuki muretsemine ja olemasoleva lennuvälja arendamine.

Viies tegur – ilm

Mis siin heietada, kehv suusailm aasta läbi ja langevarjurite peale ilmataat reeglina ei mõtle. Sellest olenemata hüppame, kuigi aeg-ajalt ongi meie elu üks suur ootamine. Ootame tuule vaibumist, ootame pilvede hajumist, ootame vihma lõppemist, ootame….. Aga isegi kui päeva lõpuks õnnestub korra 60sek vabalangemist kätte saada, on kogu eelnev unustatud. Lepime tingimustega, mis meil on, aga üsna keeruline on selgeks teha turist-hüppajale, et „tänane tuuleke puhub liiga kõvasti ja kuigi sa oled tulnud lennuväljale ja valmistud hüppeks, siis tegelikult ei saagi hüpata”. Aeg-ajalt ikka hakatakse kauplema, et „no äkki ikka saaks ja päike ju paistab, mis siin ikka passida”. Pikemad selgitused tuule tugevuse mõjust langevarjule tihtipeale ei tööta, küll aga läheb korda üsna lakooniline küsimus: „Kas sa elada tahad?”. Seejärel lõppeb mangumine ning ka kõige kannatamatum tegelane ootab sobivat ja hüppamiseks turvalist ilma.

Juhused ja sihikindel töö

Eelmisel suvel olid klubi liikmed Tiit Paananen, Mart Ambur ja Toomas Talts Rootsis tandem-instruktori koolitusel ja sealsete langevarjuritega juttu puhudes selgus, et neil üks lennuk müügis. Hüppamiseks ideaalne ja kuna kiirelt vaja lahti saada, siis ka hind soodne. Seda mõtet veeretati mõned nädalad, lugesime kokku aastatega klubi kassase kogunenud liikmemaksud (teadlikult säästetud raha, sest suuremaid investeerimisvajadusi aimasime juba ammu), uurisime võimalike pilootide olemasolu Eestis, lennuki hooldusega seonduvat jpm – kuni saime aru, et jah, see on võimalik. Mõeldud-tehtud, 2006 aasta oktoobris lendas Britten Norman BN-2A Islander Eestisse. Eesti Langevarjuklubi sai endale lennuki. Paralleelselt tegelesime lennuväljale vajaliku infrastruktuuri loomisega. Pakkimistelk, kütusemahuti, klubimaja, saun, välikäimla jpm. Raha oli otsakorral, sest lennuk neelas kõik mis oli. Tegime klubisse infrastruktuuri fondi, kuhu igaüks omal vabal tahtel annetada sai. Kogunes nii palju, et kõik tööd said tehtud ja on veel järgigi. Ehitus pole veel lõppenud, aga saun on valmis, lennuväljal saab ööbida, on koht kus varustust hoida ja isegi süüa saab valmistada.

Tandemturism, eestlased MMile ja uus Eesti rekord

Selle aasta mais alustasime üle pika aja hooaega teadmisega, et meil on kus ja millega hüpata. Hüppetegevuse sujuvaks toimimiseks on veel palju tööd teha (kasvõi piisava hulga vastava lennuki pädevusega pilootide koolitamine), aga kõige raskemast on siiski üle saadud. Olemasolevad tingimused annavad võimaluse ka pikema plaaniga tulevikku vaadata. Eelmisel suvel said kolm klubi liiget juurde tandeminstruktori litsentsi, ostsime ka uue tandemvarju. Miks? Nõudlus on suur ja meie püha kohus on viia inimesed vabalangemisse. Seejuures ei saa jätta mainimata, et mittetulundusühingu elus püsimiseks on seesugune tegevus jällegi eksistentsiaalse tähtsusega, sest igast tandem-hüppajast saab klubi liige. Nii et lähiaja üks suurtest plaanidest on korraliku tandemvabriku töölesaamine. Lisaks olemasolevale on meil vaja juurde koolitada pädevaid kaameramehi (neid, kes vabalangemises tandemhüpet filmivad), teha aktiivset turundustööd uute reisijate leidmiseks jpm.

Oma lennuk võimaldab neil, kel huvi langevarjutamise vastu tavapärasest suurem, saada tõelisteks sportlasteks. Klubi ainus 4-liikmeline kujundhüppetiim Tumbleweeds osales eelmisel suvel Saksamaal toimunud langevarjurite maailmameistrivõistlustel. Et viimane ettevõtmine kujuneks eestlaste jaoks traditsiooniks ning sealt ka tulemused tuleksid, on vaja tingimusi. Oma lennuki näol on esimene tõsine samm tehtud.

2003 aastal kinnitas klubi aktiiv Eesti Langevarjuklubi strateegia aastani 2008. Väga konkreetse ja mõõdetava eesmärgina on seal kirjas: moodustada hiljemalt 2008. aastal vabalangemises vähemalt 30-liikmeline ainult Eesti Langevarjuklubi liikmeist koosnev kujund. Kell tiksub, eesmärgi täitmiseks on veel aega vaid kaks hooaega. Kas õnnestub? Takistusi on rohkem kui üks, sest lisaks eelmainitud probleemidele maadleme täna veel ka sellega, et aktiivselt hüppavate langevarjurite hulk on paariaastase mõõna tõttu mõnevõrra kahanenud. Aga alla ei anna!

Piirideta taevas

Et kui kellelgi tundus mu kirjutis nüüd väikestviisi hädaldamisena, siis seda see polnud üldsegi mitte. Nii on lihtsalt olnud. Ja üks on kindel – piiramatutes mõõtmetes taevas on lendamiseks alati meie päralt. Ning kellel huvi atraktiivse reklaampinna vastu ühe äärmiselt sümpaatse pidevalt inimeste silme all ringi vurava lennuki näol, siis kõik pakkumised on lahkelt oodatud jump@skydive.ee!

Annika Arras, Eesti Langevarjuklubi

Maailma kuue miljardi elaniku seas on vähe neid, kes end suurte tähtedega ajalukku kirjutavad. Langevarjurite maailma ajalukku jääb järgneva loo peategelane igavesti. Adrian Nicholas oli mees, kes oskas lennata. Inimlendamise pioneer. Igas mõttes eriline. 17. septembril 2005 lõppes tema elutee. Lõppes lennates.

Asjata ei pea Eesti langevarjurid Adriani oma suureks eeskujuks. Aastal 2000 korraldas Eesti Langevarjuklubi esimest korda ParaSummeri nime all rahvusvahelist langevarjurite laagrit. Ühel laagripäeval astus Ämari lennuväljale Adrian Nicholas. Lihtsalt võttis kätte ja tuli Eestisse lendama, ilma et oleks ürituse korraldajaid sellest teavitanud. Tol ajal oli eestlaste oskus freefly’s veel nii algeline, et Adrian oli meile sõna otseses mõttes skygod.

Ühe lennuga kaks maailmarekordit
Adrian Nicholas sündis 4. märtsil 1962. aastal Suurbritannias kinnisvaraarendaja pojana. Oma esimese langevarjuhüppe tegi ta 17-aastaselt. Ametilt kaevur, otsustas ta professionaalseks langevarjuriks hakata pärast kohtumist Patrick de Gayardon’iga, kes on tuntud kui skysurfingu looja. Sõbrad lendasid igal pool üle maailma – Adrian toetas Patricku seiklusi filmides ja pildistades. Elatist
teenis ta sellega, et müüs oma materjale telejaamadele, samuti pidas ettevõtete töötajaile loenguid, kuidas saada üle oma hirmudest ja foobiatest.

Üheskoos arendati ka tiibkostüümi lennuomadusi. 1998. aastal, kui sõber Patrick hukkus tiibkostüümis tehtud õhulennul, otsustasid Adrian ja tema elukaaslane, rootslanna Katarina Ollikainen siiski tiibkostüümi arendamist jätkata. Sihikindlalt tegutsedes jõudis
Adrian 12. märtsil 1999 samal distantsil korraga kahe maailmarekordini – ta lendas 4 minutit ja 55 sekundit (läbi aegade kõige kauem kestnud vabalangemine) ja liikus horisontaalselt edasi 10 miili, mida samuti keegi teine polnud varem suutnud.

“Ma ei pea end mingiks hulluks, aga ma usun, et oskan lennata,“ olevat ta pärast öelnud “Ma olen reaalse elu Peeter Paan.“

Leonardo da Vinci langevari
Laiale maailmale on Adrian Nicholas eelkõige tuntud mehena, kes lendas Leonardo da Vinci langevarjuga. Aastal 2000 otsustas ta selgeks teha, kas teooria, et da Vinci konstrueeris esimese töötava (lendava) langevarju, peab paika. 1485. aastal joonestas Leonardo lihtsa joonise nelja küljega püramiidist, mis oli kaetud lõuendiga. Adrian ja Katarina ehitasid koos Oxfordi ülikooli professori
Martin Kempiga langevarju täpselt da Vinci jooniste järgi ning 25. juunil 2000 hüppas Adrian Lõuna-Aafrikas u 3100 m kõrgusel välja kuumaõhupallist, vari pea kohal. Aeronautikaeksperdid väitsid, et da Vinci vari kukub ümber, laguneb või hakkab kontrollimatult keerlema. Kuid seda ei juhtunud – vari töötas täiuslikult. Pärast katset ütles Adrian Nicholas: “Selle langevarju konstrueerimiseks
oli vaja suurimat mõistust, mis kunagi olnud, aga kulus 500 aastat, et leida piisavalt väikese ajuga mees, kes tõesti läks ja lendas sellega.“ Katse edukalt läbinud langevari on olnud väljas näitustel Berliinis, Šveitsis ja mujal maailmas. Samuti on Adriani hüppe da Vinci varjuga jäädvustatud IMAX-i filmi Adrenalin Rush.

Lendas põhjapoolusele
Lisaks eelnevale ei saa jätta mainimata, et Adrian Nicholas oli mees, kes lendas põhjapoolusele ning maandus langevarjuga Siberis. Ta lendas esimesena vabalangemises üle suure Hiina müüri ja tiibkostüümiga läbi Grand Canyoni. Ta oli ka esimene, kes õppis vabalangemises pea alaspidi filmima.

Ent seegi pole veel kõik. Adrian oli ka lumelaudur, maadleja, piloot ja rallisõitja; pea kümme aastat töötas ta Londoni Capital Radios saatejuhina, olles raadiojaama “silm taevas“. Adriani töid on näidanud pea iga suurem telekanal üle maailma. Ta on teinud kaastööd ajakirjadele National Geographic ja Hello, Time’le jne. Ilmselt on ta ka ainuke langevarjur maailmas, kes jõudnud Wall Street
Journali esikaanele. BBC tegi temas elust 55 minuti pikkuse dokumentaalfilmi.

Adrian Nicholas hukkus 17. septembril 2005 Hollandis Texeli lennuväljal. Selle päeva kaheksandal hüppel, täiesti korrektselt teostatud maandumismanöövri ajal avas tema langevarju avamisautomaat ootamatult varuvarju. Olles ainult 100 m kõrgusel maapinnast, ei jõudnud Adrian enam kuidagi olukorda parandada ning kokkupõrge maaga oli nii tugev, et mees hukkus samal hetkel.
Käesolev artikkel toetub informatsioonile legendaarse langevarjuri veebilehelt www.adriannicholas.com