Mudilasejutt:) ehk siis pealkirjaga minu 1. ja 2.

1.

Jätame vahele selle osa kuidas ma kodust lahkusin, kojamehed pühkisid vihmapisaraid klaasilt ja kahtlus näris hinge…. mida enam Rapla poole, seda enam paistis auke hallis taevas ja kohati ka päikest:) Kui jõudsime lennuväljale, siis tuli välja et kogu kamp alles maas ja käib pingeline ootamine. Siiski siiski, tasapisi asjad edenesid ja peale varustuse laekumist ja inimeste funktsionaalse askeldamise ja seletamise järgi esimesed nimed nägudega enamvähem kokku viidud:) Sebimisega saigi nimi kirja, varustus kätte ja selga; rivi kontroll jms oli mõistagi uus kogemus, aga kogu see askeldamine ei tekitanud mingit erilist emotsiooni. Lõpuks niikaugel et lennukisse 3. tõus vist. esimene oops oli uks. Lubatud suure ukselahmaka asemel väike auk ja kiire mõttesähvatus stiilis ‘what if…’ aga kiire viimane exit harjutus ja tiba rahulikum tunne tagasi – sellest uksest saab sisse, järelikult välja ka:P Lennuki põristamine ja õhkutõus tooba aga ärevust tiba juurde. Ekstrekas näitab aknast ümbrust jms, mis on väga abiks ja paneb aju tööle info vastuvõtmise suunas;) uks tehakse lahti… deem. kerge ärevus tekib – kas tõesti juba minek…. ja siis üllatus, üllatus, kiirust võetakse maha ja hetkeks ei tundugi väljaspool lennukit olev nii kurja ja ohtlikuna. Esimene sell läks. Täitsa normaalselt ja täiesti ühes tükis. Parem jalg uksele, käsi piita, silmside ‘valmis’ .. ‘jah’ ‘mine’ ja ….. väljas. asend sees, aga kõhtsada luuletus ei tulnud isegi meelde mitte. kõik andurid registreerivad infot ja ükski mõte ei liigu. appi, keegi tõmbab mind selili, mis nüüd?! ah, vari avaneb:) silmad registreerivad tropikeerud, aga need said nii kiirelt välja et õieti ei saanud arugi mis juhtus ja siis hakkab meenuma et midagi on vist teha vaja… juhtotsad kätte ja testid. algul aremalt, siis julgemini. vist toimib kõik. kõrgused ok (huvitav, miks kõrgus nii aeglaselt väheneb?:) asukoht ok, metsa pole lage väli ainult, vaatan alla, maani on justkui sigapalju minna…. purjetan vaikselt edasi – aega ju veel on… hm osuti ütleb et on aeg maandumiskujundiks. vaatan alla – kas tõesti, ma ju veel *nii* kõrgel… ok, allatuult (seda ma tegin juba nagunii:D), vasakule, uuesti vasakule ja… kurat, põld?!? ee ja angaarid ei tule sugugi lähemale…. lage väli mille järgi ma siis kõrgust vaatan – aga kuidagi saan enamvähem hakkama, fleer ja maa. midagi sai viltu, üks põlv tuli maha panna… esimene tunne tiba nõutu. oli midagi, aga midagi väga erilist nüüd ka mitte… ajapikku hakkavad asjad kohale jõudma ja endaga rahulolu ka:D ehk tagantärele järeldus: kõhtsada, 3D navigeerimine tahab harjumist ja korralik fleer teha!

2.

Tõusu numbrit enam ei mäleta:) kola kokku jms käis nii ludinal et ei saanud arugi, aga lennukisse tatsamisel tõstis pead hirm… kõik istuvad vaikselt, paistab et on tegemist…. üritan aju infoga sööta ja asjad kontrolli all hoida. ‘püsti’, ‘uksele’. Eeee ei ole, juba? Esimene läks, ma pean uksele minema… Kõhklus, ok, olen uksel, ‘Valmis?’ eee… ei ole.. hingan sügavalt, ‘jah’ ‘mine’. Kuidagi sain välja ja asend. Kõhtsada ei tule jälle meeldegi ja ühel hetkel tunnen et ripun – selili tõmbamise tunnet seekord polnudki. Pilk üles – vari alles avanemas, ristkülik on aga see liigutab ennast juba. Otsad kätte ja pumpan kaasa – lahti. Vasak nurk veel veider, pumpan tiba ja keeran ilmselt ka – korras. Vaatan ringi – veider ümbrus, lennuvälja pole näha… Katsun alla vaadata… e, midagi on ees, appi, jube sügaval olen:) jaa bingo, allpool lendab keegi vastu, tuttav nägu, keeran otsa ringi ja leian lennuvälja ka üles:) Seekord põlluni ei lenda aga palju puudu ka ei jää. maandumisel tuleb üks musta-valgekirju junn kahtlaselt lähedale… ja veel lähemale…. ja .. kas tõesti saan sinna otsa ronida, kerge manööver igaks juhuks ja oht on kadunud, maandumine ja jälle nati liiga kiirelt. Fleer pole ilmselt päris ok. Hiljem järele mõeldes on ilmselt viga liiga madalas kiiruses ja nõrgas pidurdamiseks. No saab näha;)

Minu esimesed hüpped

Eile siis päästeti meid lõpuks lennuväljale ja ka hüppama. Tunne oli tugev, imekombel isegi ei kartnud. Niisiis sai ennast tõusule kirja pandud, tunked ja ranits selga tõmmatud. Omavahel segunesid nii ärevus, kui uudishimu. Üks hetk siis kamandati meid rivvi, kontrolliti varustus üle ja marss lennukisse. Väljahüppe järjekorras olin mudilastest eelviimane (jumal tänatud, esimesena poleks tõenäoliselt välja tahtnud hüpata). Niisiis kõik ükshaaval sealt välja puistati, endale meenus kõhtsada jne luuletus veel enne hüpet Üks hetk olin siis ise ukse peal, pilv all – tänasin õnne, et maad ei näe. Siis tuli küsimus valmis? Minul peas vasardas mõte, et ei ole… aga ütlesin ikka VALMIS! (No ma ei saanud ju teistest kehvem olla.) Ma siis kuidagi väljusin sealt lennukist, tõenäoliselt ikka hüppasin, aga mingist kujundist ei olnud küll suurt haisugi, kuni mulle meenus, et hee, painutada tuleb ka. Aga painutasin käed üles, mitte alla. Selle tulemusena sain varju kaenlasse, aga õnneks see takistus lahenes koheselt. Hakkan siis varju katsuma, tropikeerud – poole keeruga sai õnneks lahti Niisiis lõpuks märkasin ka varju kaeda, et mismoodi see üldse peakohal välja näeb, vari olemas, ühelt poolt toru kinni. Pumpasin – ei midagi! Kontrollisin juhitavust, keeras-pööras küll ja pidurdas ka. Sellega siis korras. Noh, edasi siis leidsin ka mahti vaadata, mis ümberringi toimub, teised olid must kaugel – kaugel. Lennuvälja leidsin kohe üles, tuule suunaga sain ka koheselt sina-peale. Miski pärast ma arvasin, et tuleb ennast kogu aeg vastutuult hoida… tegelikult oleks saanud tiba pärituules sõites rohkem maandumisala keskele seilata, aga see selleks. No miski hetk oli siis aeg ka lõpuks maandumiskujundiks. See läks küll nagu ludinal, kui maandumine ise välja arvata. Fleeri tegin liiga kõrgel ja tõenäoliselt ei maandunud ma siiski kahe jala peal, kuigi ma küll omaarust üritasin neid jalgu koos hoida. Igatahes maandumise tagajärjel sain mina oma vasaku jala hüppeliigese tiba valusaks. Mätsisin oma varju kokku ja marssisin teiste juurde tagasi. Pika mõtlemise peale otsustasin siiski ka teisele hüppele minna. Teisel tõusul oli alul nägu naerul, aga siis hakkas tiba kripeldama, et mis siis kui vari ei avane jne… esimesel tõusul polnud isegi mahti sellistele asjadele mõelda. Igatahes olin üks hetk uksel ja vastasin jälle valmis ja seekord ma siis painutasin kohe – omaarust vähemalt Tropikeerusi ei saanud, küll olid mõlema ääre torud kinni, aga sellest sai paari korra pumpamisega kohe jagu. Varju lennuvõimed kontrollitud, avastasin ennast metsa kohalt. Seilasin siis vaikselt lennuvälja kohale tagasi, kui üks hetk end maandumisraja kohalt leidsin. Ja otse mu all ka miski lennuk terendas. Õnneks oli kõrgus suht ok, nii et reegleid ma mu arust ei rikkunud. Rihtisin ennast sealt siis kuidagi minema. Näed sa ja oligi jälle maandumise aeg. Pärituule osa jäi küll väga napiks, sest maandumisraja kohale enam ronima ei kippunud. Aga muidu oli ok. Ja oi kui hea motivatsioon oli see tiba valutav jalg selleks, et jalad koos seekord maha tulla. Hakkama sain Siinkohal suured tänud Siilile ja Wollile, kes mind talvel seebitasid ja vahvaid videosi näitasid. Ühesõnaga tänud pisiku eest P.S. Käisin täna traumapunktis. Luud terved! Tuleb nüüd paar päeva oma jalga külmetada ja varsti olen lennuväljal tagasi

Olles juba aastaid praadinud idees hüpata välja täiesti töökorras lennukist, sain ma innustust oma konservatiivsetelt pereliikmetelt/peretuttavatelt see asi siiski järgi proovida juba 2003.a suve lõpus. Muidu oleks ehk asi katki jäänud tekkinud hirmude tõttu, aga kui mu muidu ekstreemsuste suhtes ettevaatlik ema teatas, et temagi on 67.aastal täiskursused läbi teinud ja lennukist ümmarguse kupliga välja hüpanud, siis ei tahtnud minagi kehvem olla… Asjatundjate arvamuse kohaselt on kevad ja hooaja algus parim aeg hüppajaks hakkamisel, seega sai juba mitu kuud ette 16.aprill koos sellele järgneva nädalavahetusega muidu tihedas kalendris punaseks tehtud.

Aabits korralikult läbi tudeeritud ja 16.aprilli õhtul-öösel ja 17.aprilli hommikul asja veel hoolega instruktorite käe all tudeeritud, istusin segaste emotsioonidega autorooli, et Ämarisse sõita. Lennuväljale saabusime koos 4 ülejäänud selle kursuse mudilasega teatud hilinemisega, mis tähendas kohalejõudmisel pisukest pahameelt kogenud varjurite hääletoonis ja nägudes… Seega paluti meil kiirustada – otsida endale kiirelt tunked, võtta varjud, prillid, kiiver, kõrgusemõõtjad ja siis kogu see träni endale selga kupatada – ei tea kust leidus keegi abivalmis kogenud hüppaja (olles liiga pabinas, ei mäleta ma, kes see hea inimene oli, kuid tänud toetuse eest!), kes aitas mul kama selga (kindad unustasin ja kõrgusemõõtja pidin hiljem uuesti kätte pusima) ning julgustas mind. Millegipärast teatas keegi mulle kategooriliselt, et minul pole enam mingit tagasipöördumise võimalust, kuigi kursusel oli seda lubatud…

Juba me seisimegi reas, kontrolliti meie varustust ja siis kamandati lennukisse, kus kõik kogenud hüppajad meid ees ootasid. Õhku tõusime teisel katsel, sest lennukil oli miski tehniline rike – see kõik ei sisendanud just palju julgustust, aga kogenud reisijana pole ma lennureisi kunagi kartnud, seega suutsin ennast peaaegu rahulikuks sundida, et siis lennuki rataste õhku tõusmisel tunda, et mul on vist u 40 kraadi palavikku – kuumalaine käis üle pea (aga teadsin, et minu jaoks siit tagasiteed pole, seega sundisin ennast tugeva tahtejõu najal rahulikuks). Kui olime 300m kõrgusele tõusnud, siis lubati kiivrid peast võtta ja liisu (siinkohal tänud liisule toetuse eest mu esimestel hüpetel) tutvustas mulle lennuvälja asetust (sel hetkel meenus mulle, et lubati ka teha enne õhkutõusmist mingi lennuvälja tutvustus, aga selle ma olin vist ettevalmistumistuhinas maha maganud). Läks veel veidi ja u 1000 m kõrgusel käskis meie instruktor ekstremist hakata valmistuma – prillid-kiivrid. U 1500m peal avati lennuki uks, käsutati mudilased püsti ja kästi võtta kätte meduus. Tagurdasime järjest lennuki ukse poole ja siis oli minu kord – võtsin õpetustest meenunud asendi ja siis küsis ekstremist, et kas olen valmis, ma vist vastasin isegi, et jah ja hüppasin…

Suutsin vist isegi veidi painutada (liisu ja peedu väitel…), aga jalad olevat teinud jalgrattaga sõitmise imiteerimist (ise seda kõike ei mäleta). Tean, et „kõht sada, kaks sada…“ jäi minult tulemata, sest see meenus alles varju all. Igatahes olles välja hüpanud, tundsin ise mõni hetk hiljem, et kõik raputab ja siis hakkasingi jalgadega siplema, et mitte „iseendaga kokku põrgata“ (umbes selline oli tunne varju avanemisel). Kui julgesin üles vaadata hetk hiljem, siis vaatasid mulle sealt vastu tropikeerud. Kuna mulle oli sisendatud, et see on kõige normaalsem asi, siis haarasin tagaotstest ja kukkusin ennast keerutama – ja lahti sain neist – ülejäänud vari oli korralikult avanenud. Alles nüüd meenus mulle kõrgust ja ümbrust kontrollida… Kõrgus oli ikka veel midagi üle 1000m ja vari korralikult pea kohal, seega vabastasin poolpidurid, kontrollisin varju juhitavust (nimelt siis hakkasid kõik koolitusel õpetatud asjad meenuma) ja otsustasin lennuvälja poole tüürida. Aga, mida polnud, see oli lennuväli minu vaateväljas. Tegin 360 kraadi enese ümber ja ei midagi, ma ei leidnud lennuvälja – pidin aga ju sellele maanduma!? Kui kõrgust oli 800m, siis avastasin ka otse enda all oleva lennuvälja – otse alla ma ei olnud enne lihtsalt julgenud/osanud vaadata. Järgmiseks otsustasin määrata tuule suuna (suure ähmiga ei olnud ma vaatamata soovitustele määranud tuule suunda maa peal ei päikese ega paigalseisvate objektide järgi), seega jäi mul üle vaid tuulesokid leida, aga neid polnud! Ma ei leidnud neid, kuigi kaardil oli mulle neid tervelt 2 kätte juhatatud. Kõrgus 500m, muidu asukoht korras, aga mina polnud ikka veel tuulesokke leidnud. Keskendusin siis pingsalt lennuvälja vaatlusele, sest teadsin, et muidu ma ei suuda kuskile suunda maanduda… Ja siis ma ühe neist leidsingi, kuid otsingutega olin ennast saanud otse lennuvälja ümbritseva traataia kohale – kõrgus 350m ja mina oleks pidanud alustama maandumiskujundit, aga mida sa tüürid allatuult, kui sinnapoole on jäämas mingid ehitised väljaspool lennuvälja – seda riski ka ei võtnud ja püüdsin ennast pigem lennuvälja keskosa poole saada, aga ka see polnud eriti lihtne. Tagantjärele tean, et tegin seda poolpiduritega otse vastutuult õhus paigal seistes ja nii ma siis seal traataia kohal ukerdasingi kuni kõrgusemõõtja näitas 150m – otsustasin, et ega nüüd pole parata miskit – tuleb ennast vastutuult minema lasta – lasin pidurid lahti ja ennast täislauglemisse vastutuult klubihoone poole minema ja ma hakkasingi liikuma (seni olin mõttetult tuulega püüdnud võidelda, ennast ühele ja teisele poole keerutades…). Hakkasin pingsalt jälgima üha lähenevat maapinda, kuid ei osanud millegi järgi oma kaugust maapinnast paika panna, ümbritsevatest objektidest abi otsimine ei tulnud minu jaoks kõne allagi – jälgisin pingsalt seda heinamaad, mis mulle vastu tuli. Otsustasin x hetkel, et nüüd tuleb ennast täispidurisse tõmmata ja siis jäin korraks õhus seisma ja mõistsin, et olen seda liiga vara teinud ning hetk hiljem põrutasid ei tea kuidas „õigesse“ asendisse kokku sattunud jalad vastu maapinda ja väikese hoo tagajärjel sinna otsa ka põlved… aga külili viskamiseks vajadust polnud – hoog oligi raugenud – tuule mõjul tahtis vari veel korraks õhku tõmmata, aga ma suutsin ta edukalt ühest otsast sikutades maha sikutada.

Olles kogu sellest segadusseajavast hüppest koormatud korjasin varustuse endale sülle kokku ja asusin koormatult klubi poole – emotsioone polnud – ei osanud olla ei rõõmus ega kurb – tegelikult oli pea totaalselt tühi ja kõndisin vari seljas klubi poole totaalselt mõttetu inimesena. Hüpe oli mind tühjaks puhunud kõigest…

Pühapäev

… algas lootusrikkalt, lennuki väljumine ja hüppepäev algas pool tundi planeeritust varem. Päike säras helesinises taevas, millelt enam pilku pöörata ei saanud. Kas täna hüppemeister lubab lennukisse? Kas tuul on piisavalt tugev ja piisavalt nõrk? Kas ma julgen? Kas ma mäletan mis teha tuleb? Ja veel sada küsimust pendeldamas peas. Kordasime Renega autosõidu ajal veel tähtsamad asjad üle: maandumisjoonis, varuvarju avamine, jne. Aga kas ikka julgen? Kui eelmine päev oli juba Ämarisse sõites selline “ah mis seal ikka” suhtumine ja üritus jäi liigtugeva tuule tõttu ära, siis tänane kõhutunne oli midagi muud.
Jõudsime kohale enne lennukit, saime Peedult loa end esimesele tõusule manifesteerida ja panime paika plaani. Olin oma –arust jube asjalik, harjutasin veel väljahüpet ja üritasin aru saada. Ja asjalikkust jätkus ka lennukisse ronimise ajaks ja ka õhkutõusmiseks. Polnudki nagu midagi erilist. Hüppemeister kamandas mudilased püsti. Tegelesin iseendaga, ümbrust ei pannud absoluutselt tähele. Kuidas see meduus siit ranitsast välja võtta tulebki? Aga Peedu juba abis. Mina välja teisena. Võtsin asendi, sain käsu mine … suur kohin ja pilt puudu. Järgmisel hetkel tundsin raputust, jalad käisid ette üles ja ma rippusin. Lihtsalt rippusin tuules. Maakera kohal. Vaatasin üles, sinister äärtega manta avanes veel. Kontrollisin varju, üks kerge tropikeerd, hm, selle keerutan välja. Korras. Mis edasi? MIS EDASI? Asukoht ja tuulesuund kindlaks teha. OK. Päike on seljataga seega olen vastutuult. Ja siis? Mis ma selle teadmisega peale hakkan? Mis nüüd? Saabus paanika: olen kusagil kõrgel, all on meri ja metsad ja heinamaad ja kusagil ka lennuväli. No üritasin siis vaadata mida see vari teeb kui juhtida üritan, eriti aru ei saanud, kõrgus nagu üldse ei kahanenud. Rippusin seal vist terve igaviku. Millegipärast ei saanud ma üldse pihta kuidas sinna lennuväljale saada, vaatasin kohe välja et mets all, sinna ei taha. Ja Peedu viimased sõnad: “kõige tähtsam ei ole mitte kujund ega miski muu, vaid et maanduksid lagedale”. OK, metsa taga paistis sobiv heinamaa. No sinna siis vaja suund võtta. Haa, keegi tuleb veel minuga heinamaale (hiljem selgus et see oli Reili, oma vist viiendal hüppel). Kontrollisin kõrgust ja äkki oskasin nagu muuseas ka varju juhtida oma tahtmise järgi. Sooritasin kujundi, kusjuures parempöördega nagu enne kokkulepitud sai, täpselt õige ajastusega ja ilusti jalgadele. No ja sellest palavast ja sopasest pooletunnisest metsamatkast pole midagi eriti rääkida. Õnneks lõpu sõidutas Parasiil meid autoga.
Aiaiai. Sain natuke sugeda ka. Aga ma enda õigustuseks võin niipalju öelda, et kõik millest räägiti oli mul selge. See osa mille kohta kõik naersid et “lenda, naudi” jäi aga nõrgaks. Kiku siis seletas ära kuidas ma oma asukoha teada saan, ehk siis vaatan otse jalgade alla ja seal olengi. Lihtne, mis. Katsu aga seda ette kujutada kui oled hoopis maakaardi kohal!?

Minu esimene

Langevarjuhüpe oli ma ei mäleta kui kaua olnud mulle kinnisideeks. Ainus klubi, mille kontaktandmed ma tookord kuskilt leidsin, oli Dropzone. Mingit kursust kui sellist ei olnud, riputati mind korraks rakmetega lakke ja räägiti natuke juttu kah juurde. Vari muidugi ümmargune.
Hüpati Ämaris, mis lennuki pealt, ei mäleta. Enamus hüppajaid olid venelased, miskipärast on meelde jäänud üks paks punastes tunkedes töll, kes terve tee üles vist mingit nalja tegi, millest mina aru ei saanud. Üritasin välja mõelda, kuidas see langevari õigupoolest avaneda saab, kui ta karabiiniga lennuki laes trossi küljes kinni on (tundus kahtlane värk). Umbes 800 meetri peal tehti uks lahti, mina pidin välja hüppama teisena.
Kummaline on see, et ma ei tundnud absoluutselt hirmu. Päris ausalt kohe. Mis seal ikka karta, kui ümberringi on ainult kilomeetrite viisi lagedat õhku ja kokkupõrge maaga tundus ka väga kauges tulevikus olevat. (Kusjuures, ka kandilisega hüpates ei tundnud ma esimestel hüpetel üldse hirmu. Teatud ärevus on tekkinud pigem hüppenumbri kasvades, kuna mõelda on hoopis rohkem – avamiskõrguse passimine, redelipulgad, rõnga tõmbamine jne.)
Kui hüppemeister Georgi märku andis, astusin lihtsalt välja ja kõik. Lennuk lendas minema, vari avanes ja järsku oli ümberringi täielik vaikus. Päike paistis selges taevas, väike tuuleke puhus ja elu tundus korraga väga ilus. Maa poole vaadata oli keeruline, kuna kõhu peal oli ilge kolakas varuvari, ma siis kuidagi kaenla alt üritasin piiluda. Algul ei jaganud üldse matsu, et kuhu maanduma peaks, aga lõpuks sadasin üsna õigesse kohta maha. Emotsioonid olid vägevad… aga ma ei hakka siinkohal copy-paste tegema, kes on proovinud, see teab !
Siis oli vahepeal 3 aastat whuffo-elu. Aga iga kord, kui suvel ilusa ilmaga nägin Piirivalve Lennusalga lennukit üle lendamas, hakkas hinges kripeldama. Kuni lõpuks ükskord talvel Ax näitas mulle mingit langevarjuvideot (vist oli BOE 2001) (BOE2001 ehk Best Of Eesti Langevarjuklubi – iga-aastaselt koostatav videokokkuvõte klubi hüppehooajast. Saadaval parimates kaubandusettevõtetes – A.V.) ja siis ma olin müüdud hing.
Esimene hüpe kandilisega oli 03.08.02. Lennukisse ronides aina imestasin, et mida ma ometi need vahepealsed 3 aastat mökutasin??? Hüpe ise oli kuidagi sootuks teistsugune kui eelmisel korral. Aga sama ülevoolav õnnetunne – milline avarus, milline vabadus! (Muuseas, kas keegi on näinud õpilast, kellel on oma esimesel hüppel õnnestunud kõht-sada, kaks-sada, … lugeda? Sellist tüüpi võiks vabalt kuskil muuseumis raha eest näidata.)
Kõik kulges väga kenasti kuni keerasin lõpusirgele ning avastasin, et minu eeldatavale maandumisalale on kurat teab kust mingi betoonist stardirada tekkinud. Meenutasin Liisu hoiatussõnu betooni teemal vahetult enne hüpet ning oleksin parema meelega ülemisele korrusele tagasi läinud, kui oleks saanud.
Ähmiga ma kas a) fleerisin liiga kõrgel või b) ei fleerinud üldse (fleer – pidurdusliigutus juhttroppidega vahetult enne maandumist – A.V.). (Wolli kirjutas pärast mu hüpperaamatusse “mokk lõhki nagu jänesel”). Maas oli esimene mõte, et näe kui tore, kõik kondid on terved, tõmbaks sealsamas natuke hinge. Teine mõte – kurat, ma olen ju stardirajal, iga hetk võib kuskilt ilmuda terve parv lennukeid, kes kõik sealt startida või sinna maanduda tahavad. Kähku kola kokku ja pikale jalgsimatkale pakkimismattide poole. Ja järgmine päev uuesti ja siis veel ja veel…
Kusjuures mudilane on hirmus tore olla. Esimene hüpe, esimene käsiavamine, esimene 4 km, esimene kord näha vabalangemises lähedalt teist skaidaiverit… Iga hüppega tunned, kuidas esialgu käkaskaela lennukist välja kukkuvast põhukotist areneb lennuvõimeline indiviid ning sõltuvus lendamisest kasvab koos hüppenumbriga.