Ma olin alati tahtnud seda teha, hüpata, kas siis lennukist või köiega, aga polnud pärast Alaska 2006 ebaõnnestunud katset kuidagi tegutsemiseni jõudnud. Kui Andre paar nädalat tagasi teatas, et tema tegi nüüd ära, oli tunne täpselt selline, et… “Grrrr!” Olin ühtaegu rõõmus ja kuri, et ma olin alati tahtnud, mõelnud, rääkinud, aga tema lihtsalt läks ja tegi.

Tol pühapäeval otsustasin, et on aeg täita lubadus, mille ma olin juba kaks aastat tagasi Chuckile andnud, sest juba kaks aastat on meie kohtumised alanud kahekõnega: “Did you go skydiving?” – “No, but I will, I promise.”

Olin arutlenud, kas teha esimene hüpe tandemina, kinnitatuna instruktori kõhu külge, või omapead, ning valisin viimase. Ja kui nüüd natuke mõelda, siis ega ma ei olnud enne Andre hüpet (vist) kindelgi, kas esimest hüpet muudmoodi kui tandemina teha saab – aga näed, saab küll.

Kogunesime reede õhtul Pirita TOPi külje all, ELaKi kontoris, kui üht mitmesaja ruutmeetrist, kila-kola ja diivaneid täis ruumi üldse kontoriks nimetada saab. Tom, keda minu keel kuidagi ei Toomaseks ega Ekstremistiks kutsuma ei paindu, pidas meile 4,5-tunnise loengu ning kuna ilm oli kergelt öeldes s..tt, leppisime kokku, et kohtume laupäevahommikul sealsamas, et ei peaks juhul, kui hüppamiseks üldse ei lähegi, ilmaasjata Rapla suunas liikuma.

Järgmine hommik ei olnud eriti vingem, kui reedene, kuid Kuusiku rahvas andis siiski kerge lootuse, et äkki, ÄKKI saab sel päeval isegi taevasse, kuna pilvede vahelt paistvat ka siniseid laike, nii et pärast teoreetilise eksami ja varuvarju harjutuse sooritamist pöörasime autoninad Rapla poole.

Tuul oli muidugi mõnus, puhanguti 10-12 meetrit sekundis, ja mudilased istusid terve hommikupooliku jumala rahus muru peal ning vaatasid, kuidas vanemad tegijad varjude loperdades ja vahel ka selg ees sõites taevas käisid. Kella kolme paiku sai Tõnisel ja purilennukitüübil igatahes siiber ning üsna pea loobusin minagi: “Homme jälle.”

Pühapäeval kell 11 olin jälle platsis. Kuus tundi, kaks banaani, ühe sokolaadi ja lõunasöögi hiljem olin umbes sama tark kui enne, aga see-eest ka päikesest põlenud, väsinud ja tuule poolt nii sassi aetud juustega, et ei tahtnud nende kammimise peale mõeldagi mitte (ahjaa, lihtsalt mainimiseks: taevasse polnud ma ka saanud), sest tuul oli küll vaiksemaks muutunud, aga puhangud ületasid ikkagi mudilastele lubatud ülempiiri. Tõnis+purilennukitüüp polnud vaevunud isegi kohale tulema, targad mehed.

Olin oma niisama olesklemise rolliga juba täitsa ära harjunud, kui Alice’i teade, et tegelikult võiks päeva viimasele lennule õpilased ka kaasa panna, mind rahulikust vedelemisest püssipauguna üles äratas. “Ah, mis!?! Kurat…” Sebisin omale tunkesid, kiivrit, altimeetrit ja prille, süda tõnks-tõnks-tõnks-tõnks rinnus rallit tegemas ja vererõhk kõrvades vilistamas. Avastus, et ma ei suuda rakmetesse pakituna isegi tahapoole painutust nii ära teha, et ma pikali ei kuku (langevarjukott, kuramus, kaalub nii palju, et veab raskuskestme kukele kännu otsa), ei tulnud maapealses olukorras ka eriti kasuks. Proovisime Aatomiku juhendamisel mõned väljahüpped Britast, kelle tiivad olid mulle suuremeelselt abiks iga kord, kui ma pärast painutusasendi võtmist pikali hakkasin kukkuma, ning kobistasime end tagasi maandumisplatsile. Peagi oli Brita mootorite mürisedes kohal ja… oli aeg.

Minu jaoks on siiamaani suur müsteerium, mis täpselt juhtus lennukisse ronimise ja õhkutõusmise vahel, aga paaniline närvilisus, mis mu käed-jalad põgenemisvalmilt verd täis pumpas, taandus tolles kitsas, inimesi täis pakitud ruumis peaaegu täielikult – ühel hetkel ma olin valmis kõva häälega jobtvajumat hüüdma ja järgmisel hetkel oli mul äkki… rahu.

Umbes 1300 meetri peal käskis Aatomik kiivrid tagasi pähe upitada ja sadakond meetrit hiljem avanes Mardi, minu kaasmudilase kõrval uks. Mardi väljumist ma ei mäleta, sest mängisin oma peas viimast korda läbi hüppamise stsenaariumi (pilk Aatomikule, valmis?, jah!, mine!, tõuge, sirutus, raputus, vaade üles, keerud, juhtimiskontroll, lendab) ning varuvarjuharjutust (vaata, võta, vaata, tõmba, võta, tõmba). Mäletan vaid, et kohe, kui Mart ukse pealt kadunud oli, nihverdasin ennastki ukse juurde.

See on kummaline, kuidas asend, mis maa peal läbi harjutades nii võimatult ebastabiilne võib tunduda, on üleval lennukis täiesti okei (aga võib-olla ma olin lihtsalt hirmust nii halvatud, et ise ka aru ei saanud, et hirmus on), sest kui ma seal viimase kannikupoolega lennukiuksel, jalad masina põhja alla painutatud,hüppamiseks valmistusin, ei olnud mul kordagi tunnet, et ma kogemata välja võiks vajuda.

Vaatasin Aatomikku, pigem nägin kui et kuulsin meie väljumisprotseduuri (“Valmis?” – “Jah!” – “Mine!”) ning läinud ma olingi.

Nad ütlesid mulle hiljem, et kui jalgadega sebimine välja arvata, polnud mu sirutusel vigagi, aga ma ei usu seda eriti, sest kuigi ma jätkasin pilguga lennuki jälgimist, nägin ma ju ometi silmanurgast, kuidas käed külgedel edasi-tagasi loperdasid. Kukkumislugemisest polnud samuti mingit juttugi.

Enne, kui ma arugi sain, oli kukkumine lõppenud: jalad käisid üle katuse, pea kohal oli alla vajunud slaideriga vari ja ma põtkisin viimast tropikeerdu. Kontrollisin varju juhitavust, otsisin pilguga maandumisplatsi ning hakkasin ümberringi vaatama, vaadet nautima.

Oli sel vaatel üldse, mida nautida? Raske vastata. Ma ei saa öelda, et ma ei oleks seda maa ja taeva vahel tugitooli-sarnases asendis rippumist üleüldse nautinud, aga ma ei saa ka öelda, et see mulle mingit üle mõistuse käivat muljet oleks jätnud. Jah, olid pilved ja oli mustriline maapind ja oli õhku, aga kõik oli kuidagi plass ja sinakas – ma ei tundnud kogemuse ruumilisust.

Kõige tagatipuks lehvis umbes 1000 m kõrgusel mingi, khm-khm, sõnnikuhais, mille kodanikud kaaslangevarjurid pärast suurima heameelega välja naersid, sest tundub, et see oli neile esimene kord kuulda, kuidas esmahüppaja eredaim kogemus oli sõnnikulõhn. Nojah, ega ma väga ei pahanda ka =P.

Tulin maa peale kõvasti maandumisplatsist eemal, kõrge rohu sees, sest hoidsin Alice’i juhatuse järgi telkidest eemale aru saamata, et minu 500 m peal telkidest “eemale” võetud asend tähendas tegelikult telkidest “väga, väga, VÄGA eemal” asendit. Maandumine oli pehme, hästi ajastatud (rääkisin iseendaga kõva häälega: “Mann, ära tõmba liiga vara, ära tõmba liiga vara…”), kordagi käpuli käimata ja… noh, oligi kõik.

Tagantjärele tarkusena mõtlen, et sellest Lumiku elutoas tugitooli pealt harjutatud painutusasendis, mis tol hetkel nii ajuvaba tundus, oli õhus olles kasu, sest käte harki ajamine oli kuidagi… lihasmälus või nii. Ja veel suurema tarkusena nendin, et oleks ma painutuste juures end veel “Kõhtsada-kakssada-kolmsada-nelisada-viissada” lugema harjutanud, oleks mulle ehk see ka meelde tulnud, kui ma lennukist allapoole kukkusin.

Mis edasi? Õpilaskontol on veel 2 hüpet ja üsna pea saavad sinna veel mõne hüppe rahad peale kantud, sest ma peaks proovima end vabalangemiseni nihverdada – ja kui see ka mingit laksu ei anna, siis on vist vale spordiala valitud.

Mõte proovida midagi ekstreemset on mul olnud juba aastaid. Sinna hulka kuuluvad kahtlemata ka langevarjuhüpped.

Mis siis ikka. Sai paar kuud tagasi uurima hakatud, kus korraldatakse langevarjukoolitusi sealhulgas ka esimesed hüpped. Olgu ka öeldud, et ega neid kohti eriti palju meie riigis ei olegi. Mõningase otsimise järel jäi sõelale ELAK (Eesti Langevarjuklubi), mille tegevus tundus kõige professionaalsem, läbimõeldum ning algaja jaoks igati mõistlik ja ohutu. Ilma pikemalt mõtlemata sai end hooaja esimesele IAD-algkursusele (IAD hüppe sooritamisel aitab varju avada instruktor) kirja pandud.

Kauaoodatud nädalavahetus, mil oli määratud toimuma koolitus, eksam ning esimesed hüpped, jõudis lõpuks kätte sel nädalavahetusel. Reede õhtul toimus 4-tunnine teoorialoeng, milles võtsime läbi kõik etapid alates hüppepäevale saabumisest ning lõpetades lennukist väljahüppamise ning maandumisega. Midagi väga uut teada ei saanud, kuna olin juba korduvalt läbi lugenud langevarjuri aabitsa, mis täpselt samuti käsitles tegevust lennuväljal, lennukis, väljahüppel, ning langevarjuga opereerimisel kuni maani välja.

Järgmisel hommikul toimus Kuusiku lennuväljal kõikidele noortele varjurihakatistele eksam, mis midagi keerilist ei olnud ning läbi said kõik! Instruktor rääkis paaril kohal vajaka jäänud vastused veelkord üle ning sellega oli eksamiosa läbi.

Edasine tee viis hüppepaika, kus enne õpitu reaaluses katsetamist pidime läbima veel VVH (varuvarju harjutus ehk avariiprotseduuride praktiline harjutamine). See toimus nii, et pidid istuma rakmetes (sedapuhku veel vaid paarkümend sentimeetrit maapinnast), kujutama ette, et oled lennuki uksel ning valmis välja hüppama. See tähendab, et pidid olema juba väljahüppeasendis. Instruktor küsis: “Oled valmis?” ainukese vastusena pidi vastus olema “Jah!”, peale mida tuli tõuge välja kujuteldavast lennumasinast. Edasi juba tugev painutus puusadest ja kehast, et saavutada sama efekti, mille saavutab sulgpall lennates. Väljahüpe tehtud, andis instruktor edasise informatsiooni, millele vastavalt tuli tegutseda. Näiteks: “langevari avaneb..” – selle peale tuli teha juhtimiskontroll – “varju juhtimine ei toimi” – sellisel juhul tuli kohe vabaneda põhivarjust ning avada varuvari.

Peale edukat harjutuste sooritamist tuli panna end varustuse ning tõusu nimekirja. Kuna lennuk tegi tõuse nii meile kui ka naaberklubi varjuritele, siis tuli mul oodata umbes 1,5 tundi enne kui minu tõusu kord kätte jõudis. Kuna ilm oli ilus ning põnev oli jälgida sagivaid inimesi enda ümber askeldamas, siis läks see aeg mööda peaaegu märkamatult.

Kui tuli lõpuks teade, et teine algajate (seal hulgas ka mina) minekuvalmis pidi seadma, siis algas kibekiire varustuse otsimine. Mäletan, et proovisin vähemalt 3 paari tunkesid enne kui endale täiesti sobiva ja terve eksemplari leidsin. Prillide, kiivri ja kõrgusemõõdiku leidmine läks küll libedamalt kuigi kõik vabad kiivrid olid minu suure pea jaoks liiga väiksed. Kuid kuna kiiver on minu tasemega (ehk siis tasemeta) hüppaja jaoks kohustuslik, siis muud mul üle ei jäänud kui hüpata sellega, millega vähegi võimalik. Viimasena tuli selga panna langevari, mille igaks juhuks kontrollis enne lennukisse minemist veel üle instruktor.

ELaK’i liikmed armastavad öelda: “meie teame, miks linnud lendavad!”. Ja just nii ongi! Kohtumiseni taevas!

16.09.2006-ehk lugu sellest, miks mõned näevad nüüd käekella asemel altimeetrit.
Minu lauaarvutis olid langevarjutamise pildid juba siis, kui ma isegi Eesti Langevarjuklubi olemasolust veel midagi ei teadnud. Aasta võis olla umbes 2002.
2006. aasta sünnipäevaks sain ümbriku Elaki kinkekaardiga, millele peale kirjutet sõnad: ”Be careful what you wish for!”. Sealt kõik alguse saigi.
Esimene hüppepäev oli suisa sulnis- 2006. aasta 16. septembri hommikul oli enesetunne hea, ilm päikesepaisteline ja tuulevaikne. Sain laupäeva hommikul Pirital eksami ja VVH tehtud ning algas sõit Kuusikule. Kohale jõudes selgus, et hüppe-ja varjujärjekord on pikk ja tuleb oodata. Vahepeal käisid empaatiavõimelisemad instruktorid uurimas, kas kardan ka ja kas kõik on ikka hästi ja enesetunne hea ning mind varustati kiivri, tunkede, gogglede, altika ja kinnastega. Ma ei osanud muud vastata, kui et kõik on ookoo, sest ma ei saanud päris täpselt isegi aru, mis tunne mul oli või miks kurat ma üldse seal lennuväljal olen. Mäletan, et kordasin kõik mõttes läbi, mida lennukiuksel ja õhus teha oli vaja ja lootsin ainult, et jumala eest varuvarju protseduure vaja ei läheks. Lõpuks peale paaritunnist ootamist kamandati meid rivvi nagu põhikooli kehalise tunnis, kontrolliti varustus üle ja kästi lennukisse minna. Vaatasin ann kahte ja mõtlesin, et see lennuk laguneb küll juba ruleerimise ajal ära. Ei lagund. Värises ja kolises küll, aga püsis ühes tükis. Lennukis laulsin mõttes ja vaatasin igaks juhuks ainult lakke ning vahepeal kaasreisijaid, kelledest vanemad herod õpilastele grimasse tegid ja murelike nägudega effeksiid (FXC-varuvarju avamisautomaat) uurisid, et noorel segaduses hingel elu veel keerulisemaks teha. Vahepeal panin üldse silmad kinni ja proovisin aru saada, mikspärast ma ikkagi seal lennukis olen. Aga ega enam ei olnud teha midagi, sest lennukiga maanduda ma küll ei kavatsenud. Kõige hullem tunne oli siis, kui uks lahti tehti ja esimesed välja hakkasid pudenema. Ma olin vist kolmas või neljas. Edasi käis kõik juba nii kiiresti, et enam suuremaks hirm minna ei jõudnudki: uksele-valmis-valmis-mine-avamisraputus-pilk üles-tropid kätte-juhtimiskontroll-KORRAS! Siis oli esimene kergendustunne, et jumal tänatud, vari avanes! See ju algaja ekstreemsportlase põhimure. Vaatasin kõrgust. Tundus, et kõik on kontrolli all. Proovisin natuke purjetada vasemale ja paremale, aga väga palju mitte, sest kartsin metsa kohale minna. Vaatasin ümbrust-täielik tühjus. Tuul vihises kõrvus, päike paistis silma ja all laius lapiline maarjamaa. Kisasin korraks JUHHUUU ka, et asi oleks õige ja püüdsin varju all liuglemist nautida, kuigi tegelikult põdesin hirmsasti maandumise pärast, sest see tundus peaaegu sama võimatult keeruline, kui exit. Kuskil 200 meetri peal hakkas maa nii kiirelt lähenema, et hirm läks veel suuremaks. Õnneks olin terve aja vastutuult olnud, seega maandumiskujundi pärast enam muret polnud-surusin jalad kokku ja üritasin aru saada, millal pidurdama peab. Ei saanud aru. Pidurdasin liiga vara ning tegin ühe korraliku PRMKKK (ParemRiidedMustadKuiKondidKatki). Aga ma olin elus ja terve. Ja maailma kõige suurema naeratusega! Sellega on siis nüüd korras- hoolimata teatavast hüppe-eelsest hirmust ei taha ma enam eriti maad mööda kõndida. Lennukid on mõnusad, langevarjud on mõnusad, klubi on mõnus, lennata on mõnus! Õhus on mõnu!

Esimene langevarjuhüpe

Niisis sai eile tehtud elu esimene langevarjuhüpe.

A nüüd kõigest järgemööda
Niipea kui hommikul silmad lahti sain, kargasin püsti, kiskusin kardina eest. Oh seda rõõmu, ilm on ilus, päike paistab … täiesti hüpatav ilm. Kähku pesema ja riidesse, ning Piritale. Sooritasin teooriaeksami, mis oli üllatavalt lihtne ja elementaarne. Olin ka langevarjuri aabitsa enne kursusele tulekut vist 2-3 korda läbi lugenud Seejärel VVH(varu varju harjutus) ja sõit lennuväljale võis alata. Tunnistan, et närv andis juba vaikselt tunda Ime ,et üldse terve autoga kohale suutsin sõita , kõik mu mõtted olid eesootava hüppe juures, vaevu panin tähele ,et autot milles sõidan, juhin mina
Jõudsin kohale. Panin end tõusule ja varjujärjekorda. Peale seda siiberdasin ringi, suitsetasin meeletult ja üritasin kahe kena minu hüppekursusel olnud kena tibiga tutvust teha . Ja juba oligi aeg, kui hakati kama(nii kutsutakse varustust) selga ajama. Varustus seljas kontrolliti mind üle, kamandati rivisse ja liikusime lennuki poole. Liikudes lennuki poole käisid peast läbi igasugused mõtted, aga esimest korda tundsin eesoleva ees hirmu just siis. Kahju ,et minust ei tehtud ühtegi pilti lennukis, aga see võis ikka päris hirmunud nägu olla. Igaljuhul kestis ülestõus kuskil 5 minuti kanti, aga tundus ,et hoopis kiiremini. Mäletan, et nagu vaevu olime õhku tõusnud, kui viis esimest püsti kamandati ja meduusid(sihuke väike vari, mis avab langevarju) kätte võtta kästi. Olin viimase viie hüppaja seast viimane. Tõusin püsti võtsin meduusi ja hoitsin seda kramplikult kinni. Kuulisn seljataga olevat kõva tuulevihinat ja vaatasin korra üle õla, nägin esimest õpilast välja hüppamas, lahtist lennukiust ja sealt kaugelt paistvat pisikest maakaarti. Siis mõtlesin, APPI ma ei suuda, pole sellist tohutut hirmu vist kunagi varem tundnud .

Ja kohe olidki hopsti kõik minu taga väljas. Oh, krt juba, Appi, EI OLE MINU KORD VEEL!!! Aga instruktor võttis minu käest meduusi ja aitas mind uksepoole. Peast käis läbi mõte, nagunii ma ei suuda välja hüpata, mis ma sinna ukse poole ronin. Aga läksin sõnagi lausumata. Juba seisin uksel. Teadsin ,et väljahüppe asendis uksel peab parema jala ette panema, aga panin vasaku, maetea mingist refleksist, kuna tundsin ennast nii turvalisemalt ja stabiilsemalt tasakaalus. Krt seisan ju lahtise lennuki ukse juures, ma võin ju välja kukkuda Samal ajal hoidsin veel vasaku ja parema käega kramplikult kummastki lennuki ukse servast. Õige on aga hoopis nii ,et parem jalg ees, raskus paremal jalal ja parema käega hoiad ukse servast kinni. Igaljuhul instruktorile minu asend ei meeldinud, tuletas meelde ,et parema jala ette tõstaks ja vasaku käga ühest ukseservast lahti laseksin. Lasin vasaku käe lahti, panin parema jala ette ja siis tõmbasin refleksist jälle ära ))) … maeitea miks, a jalad ja käed ei kuulanud mu sõna. Igaljuhul kogu selle askeldamise juures olin suht kindel, et ma ei suuda välja minna ju tegelt . Samas jälle , ego käskis hüpata, ei saa ju olla sitem, kui eelmised neli kes hüppasid. Oh seda häbi, kui lähed maapeale tagasi lennukiga Ja siis kõlas küsimus “VALMIS?”. Mõtlesin , “ei ole” aga ütlesin vist “jah” või “valmis” vms. Kõlas käsklus “MINE!”. Tol hetkel vist enam ei mõelnud midagi ja lihtsalt vajusin uksest välja. Isegi ei tõuganud vist, kuigi tegelikult oleks pidanud. Kõva häälega lugemisest ei tulnud midagi välja. Ei mäleta isegi , kas tol hetkel olid silmad kinni või lahti kui kukkusin. Raputus. Vaatan üles, vari ikka veel avaneb ja ongi lahti. Jess!, meeletu kergendus. Ilus punase valge kirju vari peakohal. Võtsin juhttropid lahti, vari hakkas kiirelt edasi liikuma. Proovisn õrnalt tõmmata ühest tropist, seejärel teisest. Midagi nagu ei juhtuks. Proovisin kõvemini, keeras nagu küll, proovisin teiselepoole, keeras kah. Proovisin pidurdada, ka see õnnestus. Sättsin ennast kursile mööda lennuvälja ja rohkem tükk aega varju ei juhtinud. Maeitea, kardsin nagu varju ilmaasjata juhtida. Aeg läks tohutult kiiresti. Järsku vaatasin kõrgust mingi 300 m järel. Peaks maandumis kujundi tegema. Keerasin vasakule, aga arvestasin pöörderaadiusega valesti, igaljuhul kihutas vari palju kaugemale kui soovisin metsakohale. Kähku , keerasin ümber ja suund tagasi. Olin risti tuult, kõrgus tundus kaduvat meeletu kiirusega. Jess , saan puudekohalt minema vaatsin. Oikurat ma olen ju nüüd risti tuult, mitte vastutuult. Enam keerata ,et tohi ,ei jõua. Maandun ristituult suva. Maapind läheneb kiirelt. Aga kurat kaugel see on? , Ma pean pidurdama, aga millal , kas nüüd? ootan veel? ah pidurdan. Jäin õhus seisma. Ja kukkusin otse alla. Jõudsin veel mõelda, et kurat jalgade asend on vale. Kuid juba oli kokkupõrge maaga.
Lebasin kõhuli maas. Esimene mõte: “Jess , elus”. Siis tundsin tugevat valu vasakus jalas. Lebasin lihtsalt maas ja kannatasin valu. Mõtlesin veel ,et kurat, täna ei saagi rohkem hüpata vist. Olin mingi mõned minutid pikali, valu muutus nõrgemaks. Tõusin püsti, võtsin varju sülle ja hakkasin tagasi jalutama või õigemini lonkama. Kuradi kaugele panin. Maandumisplatsini on mingi kilomeeter. Kurat jalg pigistab ja valus on. Toetada ei saa eriti, valus on. Istusin maha, mõtlesin vaatan igaks juhuks. Võtsin tossu jalast ära… vaade polnud just meeldiv. jalg oli parajalt paistes. Mis seal ikka, üritab edasi jalutada. Üritasin püsti tõusta… ai krt meeletult valus, enam ei kannata kõndida. Mis teha? Helistasin siis ühele sõbrale, kes mõningase seletamise peale mu üles leidsid ja autoga tagasi vedasid.
Edasi viis mu tee mustamäe haigla traumapunkti. Seal selgus see, mida olin kartnud ja arvanud. Pöialuu murd ning pean järgmised 5-6 nädalat kipsis olema.
Aga noh, üldmulje hüppest: “vinge, super, lahe, kaiff” Ei kahetse et läksin , kahetsen ,et maandumine välja ei tulnud

K: Kas lähen veel? V: Kindlasti, esimesel võimalusel. Kui jalg lubab ja septembri lõpp/oktroobri algus ilm ilus on, siis üritan uuesti.

Et siis koos esimese hüppega sain ka oma elu esimese luumurru. 5 nädalat tuleb kodus veeta ja karkudel ringi komberdada siin. Igaljuhul, kui kellegil on plaan hüppama minna, siis ärge laske end minu ebaõnnestumisest hirmutada …. jätke ainult meelde, et jalad koos tuleb maanduda.

Minu esimene langevarjuhüpe

Esimene asi mille kohe valesti tegin – alustasin kursustega reedel ja 13-ndal kuupäeval. Kursused läbisin suhteliselt edukalt. Ainus tõrge tekkis kui pidi täitma terviseankeedis rubriiki „närvihaigused“. Ja et mitte saada ürituselt kõrvaldatud, panin sinna oma arust kõige korrektsema vastuse – ei tea.

Seega laupäeva lõuna paiku avastasin ennast Kuusiku lennuväljalt varustus seljas ja valmis suurteks tegudeks. Ilm ilus, meel hea, mis veel tahta. Mäletan, et instruktor rõhutas, et Kuusiku lennuvälja ümbruses on palju sobivaid maandumisplatse ja mingit ohtu pole. Kui kuskil mind üldse mingigi kõhklus tabas, siis seistes seal kontrollrivis ja vaadates oma 5 aastasele tütrele otsa – miks ma ometi pean seda tegema ja ju ma ikka ei ole täie aru juures jne.

Edasi polnudki midagi keerulist. Lennuk. Istud. Kordad kõik üle. Vaatad teisi esmahüppajaid ja mõtled, et kas oled sama segase näoga. Üritasin pidevalt aknast piiluda, et kuhu see lennuväli jääb, aga seda ma ei näinudki. Kõik edasine on juba kuuleka sõduri karjainstinkt. Käsutati püsti, meduusid kätte, tobe irve näol naeratasin instruktorile ja nagu ma ennast natuke kallutasin, vihisesin ma sealt lennukist välja. Mäletasin küll, et vaata instruktorit ja lennukit, aga kui mu teod selleni jõudsid, oli lennuk ammu koos instruktoriga kuskile kadunud ja ma kõõlusin seal maa ja taeva vahel täiesti üksi. Ei olnud mul meeles teha mingeid asendeid (kuigi pärast instruktor väitis, et asend olevat täitsa olnud). Kuigi kõva häälega tuli lugeda – kõht sada, kakssada jne – siis ainus mida ma tegin, ma ropendasin seal üksi ja kõva häälega. Vari avanes nii kiiresti, et ma ei jõudnud selle pärast veel muretsemagi hakata. Järgmisena tegin kindlaks, et mul on õnnestunud paar tropikeerdu varjule saada. Tohutult ajas ennast naerma see, et sa ripud kuskil kõrgel ja üritad meeleheitlikult siputades keerde välja saada. Vari pööras, keeras, pidurdas, seega kõik ok. Edasi hakkasin otsima lennuvälja ja esmamulje oli see, et keegi on lennuvälja ära kaotanud või viisid lendurid meid kuskile valesse kohta. Lõpuks* vedas, ma küll õhust nägin seda, aga sinna maanduda pole mul siiski veel õnnestunud. Oma arust olin seal juba tükk aega* rippunud, kui avastasin laheda asja käe pealt (kõrgusemõõtja) ja meenus ka, milleks seda tuli kasutada. Tol hetkel olin umbes kilomeetri kõrgusel. Järgnevalt tuli tasapisi kõik meelde, mis tuli või oleks tulnud teha. Meenus, et pidin ka vaatama, kas slaider on pea kohal. Õnneks oligi, torusid ei tulnud mul igaljuhul üldse meelde kontrollida, kuid ju nendega oli ka kõik hästi. Tundsin ennast seal üleval nagu tõeline Kunn, maa kõik peopesal. Segaseks jäi küll, kas maakera ka ümmargune on, aga maapind oli tõeliselt ilus lipp-lipi, lapp-lapi peal. Terve igavikku* seal olnud, märkasin, et enamik varjureid on juba maapinna lähedal ja mina ikka kõõlun kuskil üleval (hüppasin lennukist neljandana). Hetkeks tekkis ka mõte, mis siis saab, kui see vari ei lendagi minuga allapoole… Edasine läks küll täitsa „metsa“….Üritasin mingi hetk ennast lennuvälja poole tagasi keerata, aga kuna oli vastutuul, siis vedas see mu hoopis kuskile mujale. Nüüd tulid ükshaaval kõik ohud, mis langevarjuri aabitsas kirjas, nagu vaataks mingit hoiatavat õppefilmi „Sinna pole vaja ronida“. Esmalt märkasin, et tohutud lagedad väljad on minu alt kadunud ja ma liigun asustatud punktide poole. Vihisesin üle tootmishoonete, edasi mingi väike tiik ja siis elumajad…Kõrvus kõlasid instruktori sõnad: „Kui suutsid sinna lennata, siis suudad sellest ka hoiduda…“ Ei suutnud ikka küll, pigem oli see mingi kõrgem jõud, mis mind juhtis. Ja siis minu jubedaim kartus…elektriliin (olen küll elektriku tütar, aga see tähendab, et elektrist ei tea ma ei ööd, ei mütsi). Kursusel öeldi, et kui näete poste, siis on väga tõenäoline, et seal ka eletriliin on. Mina poste ei näinud vaid liin läks täpselt kahe elumaja vahelt läbi. Tollel hetkel oli küll tuhat mõtet peas, aga ainus, mida mäletasin, olid jällegi instruktori sõnad: „Ripu liini küljes ja keeldu kõva häälega metallredelist“. Aga vedas, tõstsin jalad nats kõrgemale ja libisesin täpselt üle liini ja järgmisel hetkel avastasin end juba asfaldist. Jube eufooria lõi pea kohal kokku ja olekski tahtnud sinna pikutama jääda, aga meenusid jälle targemate sõnad, et aja ennast püsti, muidu keegi arvab, et sinuga juhtus midagi. Elumajade akendele ilmusid ei-tea-kust kohe terve hunnik uudishimulikke kodanikke. Korjasin elegantselt varju kokku ja küsisin lähedale jõudnud kahelt papilt väga igapäevase häälega: „Ega te ei tea, kus see lennuväli siin on?“. Suund käes, selg sirge, totter-õnnelik irve näos kõndisin maanteele, kust juba auto mind otsima tuli.

Kokkuvõtteks. Järgisin õp. Lauri kuldseid sõnu „Kui kõike ei jõua (ei ole meeles), tee vähemalt pool“. Seega kuigi unustasin torusid vaadata, kontrollisin vähemalt pööramist ja keeramist. Kuigi maandumiskujundist ei tulnud absoluutselt mitte midagi välja (ma tõesti proovisin), oli mul vähemalt meeles kõigega tegelema hakata 300 m kõrgusel. Tagantjärgi ei suuda ma isegi seda meenutada, kas ma fleeri tegin või mitte (minu mõtted oli täielikult haaranud see elektriliin). Tähtsaim oli see, et mul õnnestus kõigest välja tulla isegi ilma põrutuseta. Väikse meenutusena on ainult tükike asfalti paremas peopesas. Ja ameerika mäed ja Eiffeli torni kogemused (kardan kõrgust) on minu jaoks kordades hirmsamad… Etteruttavalt olgu ka öeldud, et tegin samal päeval kohe ka teise hüppe ja ka see läks „metsa“. Igaljuhul tuli see juba märksa paremini välja, st et jõudin juba lennuväljale poole lähemale ja maandusin põllul. Seega lootus, et kolmas hüpe läheb kümnesse, on veel olemas…