Varustusest
Langevari – mida pisem, seda kiirem
Kristiina Kasemets ja Annika Arras – Eesti Langevarjuklubi
Mittelendaja jaoks on langevari elupäästmisvahend. Need, kes mitmeid kordi on taevas käinud, suhtuvad langevarju hoopis teisiti. Jah, primaarne on elusa ja tervena maanduda, kuid pika peale muutub see mõte harjumuspäraseks ja langevari omandab uue tähenduse. Eesti Langevarjuklubis ehk ELAKis on nii mõnegi hüppaja vari autost paremini “tuunitud“, teine paigutab majakatuse remondiks kogutud raha uude ja paremasse langevarju. Kõige ilusam, kõige kiirem, kõige turvalisem, kõige-kõige…
Milline see ihaldatud langevari siis on?
Paljudel on silme eest pilt ümmargusest valgest langevarjukuplist, mis rahulikult hõljudes inimese maapinnale toob. Hoopis vähem teatakse kiirelt maa poole vuhisevatest kandilistest sportlangevarjudest ehk tiibvarjudest. Just viimastega hüpatakse Eesti Langevarjuklubis.
Avatud langevarju juures märgatakse esimesena värvikirevat kuplit. Mõned arvavad, et ranitsa külge kinnitatud varjuga asi piirdubki. Nii lihtne see siiski pole. Langevarjukomplekt koosneb mitmest osast, mis omavahel süsteemselt töötades langevarjuri turvaliselt maapinnale toovad. Lisaks veel kiiver, kõrgusemõõtja ja prillid. Nii et spordikoti sisse pakitud voodilinaga vabalangemist võtta ei soovita, see ekstreemkatse lõppeb kurvalt!
Langevarjukomplekt
Tänapäevane tiibvarjukomplekt koosneb neljast peamisest osast: rakmetega ranits, põhivari, varuvari ja avamisautomaat. Ranitsa külge on kinnitatud rakmed, õla- ja jalarihmad, rinnarihm ning mõnel juhul ka kõhurihm, mis aitavad hüppe ajal varjukomplektil seljas püsida. Ranitsa sees on põhivari (see, millega kavatsetakse maanduda) ja varuvari (see, millega maandutakse siis, kui plaan A miskipärast pole teostatav). Ranits ja kuppel on omavahel ühendatud troppide ehk nööridega, millest kaks troppi on mõeldud varju juhtimiseks ja pidurdamiseks. Tavaliselt on nii põhi- kui varuvari juhitavad kandilised tiibvarjud, kuid mõnel juhul kasutatakse ka ümmargusi varuvarje.
Juhul, kui langevarjuril peakupli avamine ei õnnestu, aktiveerub kriitilisel kõrgusel avamisautomaat. Õhurõhu muutustest tulenevalt saab avamisautomaat aru, millal on õige hetk avada varuvari. ELAKis on varuvarju avamisautomaadi kasutamine kohustuslik kuni B-kategooria omandamiseni (üle 50 hüppe).
Langevarjukuplid on väga erinevate lennuomadustega. Hüppamist alustatakse suurte, aeglaste ja rahulike varjudega, mille kupli pindala on kuni 290 ruutjalga. Kogemuse kasvades võib järk-järgult üle minna pisemate ja kiiremate varjude peale. Kõik suuremad kuplitootjad pakuvad tänapäeval tervet tooteseeriat – rahulikest õpilaskuplitest kuni kiirete ja äkiliste kogenud hüppajatele mõeldud kupliteni. ELAKi liikmete väikseimad varjud on vahemikus 97 – 107 ruutjalga. Brasiillane Luigi Cani on edukalt hüpanud 39 ruutjalase varjuga. Tema varjukuppel on suure õpilasvarju kõrval nagu taskurätt.
Kupli valikul tuleb arvestada hüppaja kogemust ja kaalu. Mida raskem on hüppaja, seda kiiremini laskub kuppel. Sellepärast kasutavad raskemad hüppajad sama tulemuse saavutamiseks suuremaid kupleid.
Kupli lennuomadused ei sõltu siiski ainult kupli suurusest, arvestada tuleb ka kuplite ehituslikke erinevusi. Algajatele ei saa soovitada high-performance kuplitüüpe, kus juba väikesed juhtimisvead võivad lõppeda traagiliselt. Väikeste ja kiirete varjudega on maandumisel võimalik kihutada paralleelselt maaga üle 100-kilomeetrise tunnikiirusega. Arusaadavatel põhjustel lõpeb ootamatu kokkupõrge maapinnaga sellise kiiruse juures halvasti.
Kõrgusemõõdik
Langevarjuhüpetel kasutatakse tavaliselt baromeetri ehk õhurõhu mõõtja põhimõttel töötavaid altimeetreid (kõrgusemõõdik), mis nullitakse maa peal enne iga hüpet. Altimeeter võib olla visuaalne – kella välimusega aparaat, kust on võimalik välja lugeda hüppaja kõrgus konkreetsel ajahetkel või heliline – altimeeter pannakse kiivri sisse kõrva juurde ja see annab eelnevalt määratud kõrguste saabumisest hüppajale märku äratuskella meenutava piiksumisega. Mõned helilised kõrgusemõõdikud salvestavad ka andmeid hüppe kohta: väljahüppekõrgus, varju avamise kõrgus, vabalangemise aeg ning kukkumiskiirus.
ELAKis hüpates on vabalangemisega hüpetel visuaalne kõrgusemõõdik kohustuslik, kuid paljud langevarjurid kasutavad lisaks sellele veel ka helilist kõrgusemõõdikut.
Kaitseprillid
Kuna inimkeha saavutab vabalangemises kiiruse u 200 km/h, mõningate hüppestiilide puhul isegi kuni 500 km/h, tuleb kindlasti kasutada kaitseprille. Sellise kiiruse juures ei näe ilma prillideta midagi. Lühinägelike jaoks on olemas spetsiaalsed kaitseprillid, mis mahuvad tavaliste prillide peale.
Kiiver
Langevarjuhüpetel on kaitsekiiver kohustuslik. Ilma kiivrita võivad hüpata ainult D-kategooria langevarjurid (üle 500 hüppe), kuid ohutuse mõttes kannavad ka nemad tavaliselt kiivrit.
Hüppamiseks kasutatakse spetsiaalseid langevarjukiivreid, kuid sobivad ka näiteks hokikiivrid või lumelauakiivrid, kus pole väljaulatuvaid osi. Hüpatakse ka kinniste, nn full-face kiivritega, kus näo-osa on läbipaistvast plastikust nagu mootorratturi kiivritel. Tavaline mootorratturi kiiver siiski hüppamiseks ei sobi, sest kiivri raskus tekitaks langevarju avanemismomendil kaelale liiga suure koormuse.
Langevarjuri riietus
Hüpata võib täiesti tavaliste sportlike riietega. Kindlasti ei sobi hüppamiseks kontsadega kingad ega konksude/haakidega saapad, sest langevarju tropid võivad konksude taha kinni jääda. Paljud hüppajad muretsevad endale siiski spetsiaalsed hüppetunked, sest ka riietusega on võimalik oma liikumist vabalangemises mõjutada.
Hüppevarustuse laenutamine
Aktiivsematel hüppajatel on tavaliselt isiklik varustus, kuid seda on võimalik ka laenutada. ELAKis on hetkel laenutamiseks 12 algajatele mõeldud langevarjukomplekti ja 6 erinevat komplekti kogenumatele hüppajatele.
Varustust laenutades saab hüppaja kõik vajaliku: langevarjukomplekti, kiivri, kõrgusemõõdiku, kaitseprillid ja hüppetunked. Ainult jalanõud ja soovi korral kindad tuleb endal kaasa võtta.
Varustuse hooldus
Langevarjule mõjuvad halvasti vesi, otsene päikesekiirgus, tolm ja erinevad kemikaalid. Täiesti hävitavalt mõjuvad varjule tuli ja kokkupuude happelise keskkonnaga, sest materjalid kaotavad oma tugevuse ja võivad hüppel puruneda. Range reegel on, et langevarju läheduses ei suitsetata! Iga langevarjur hoolitseb oma varju eest ülima tähelepanelikkusega, sest sellest sõltub tema elu ja tervis järgmisel hüppel.
Langevarju hooldustöid/parandamist, kontrolli ja varuvarjude pakkimist teostavad ainult vastava väljaõppe saanud inimesed. Ilma vastava pädevuseta on igasugune omavoliline tegevus langevarju juures keelatud, sest sellega riskitakse nii enda kui hüppekaaslaste elu ja tervisega. ELAKis on 2 langevarjude hooldemeistrit ja 7 varuvarjupakkijat, kes on kõik saanud koolituse vastavate spetsialistide juures Rootsis.
Varustuse maksumus
Tellimuse peale valmistatud uus langevarjukomplekt koos kõigi lisadega maksab kuni 100 000 krooni, korraliku kasutatud langevarjukomplekti võib saada 15 000-30 000 krooni eest. Visuaalne kõrgusemõõdik maksab 1700 krooni ringis, heliline 2500-4000 krooni. Kaitsekiiver võib maksta paarisajast kroonist (tavaline hokikiiver) nelja tuhande kroonini (full-face kiiver). Kaitseprillid maksavad orienteeruvalt 130-600 krooni.
Kogenud langevarjur panustab oma hüppevarustusse palju – nii raha kui aega. Need, kes ise vabalangemise adrenaliinist sõltuvuses pole, ei pruugigi sellist pühendumust mõista. Aga vaadake näkku skygodile, kes on oma uue varjuga just vabalangemisest
maapinnale jõudnud – ehk siis mõistate teda paremini!
fotod: Viljar Sepp