Parasummer
Parasummer on Eesti Langevarjuklubi igasuvine laager, mis peetakse ühel juulikuu nädalal. Koos on sadakond langevarjurit Eestist ja külalishüppajad välisriikidest. Päevasel ajal hüpatakse, õhtuti toimuvad teoreetilised õpitoad erinevate vabalangemise ja tiibvarjuga lendamise alaliikide omandamiseks. Lennuväli on avatud ka pealtvaatajaile, külastajatel on võimalus proovida tandemhüpet.
2009. aastal toimub Parasummer 11.-19. juulil. Loe lisa ja pane end kirja!
Foto: Annika Arras
Ajaloost
Aasta siis, oli…
…1999. Rootslane Lennart Vestbom ja soomlane Pasi Pirttikoski jõid peale aktiivset hüppepäeva saunas õlut. Oli see siis saun, õlu või päeval kogetud vabalangemine, aga mehed jõudsid mõtteni, et Eestis oleks vaja korraldada üks rahvusvaheline langevarjurite laager. Lennart oli eelmisel aastal aidanud alustada Eesti Langevarjuklubi tegevust hankides neile esimesed õpilasvarjud. Pasi oli maailmarekordimees kupliakrobaatikas ja tahtis oma kogemusi uutele langevarjuritele õpetada.
Eesti Langevarjuklubi asutajad Viktor “Viki” Annus, Reiko “Peedu” Teepere ja Peeter P. “wolli” Mõtsküla olid veendunud plaani hullumeelsuses ja ütlesid ei. wolli meenutab: “Meil oli vaid mõnikümmend liiget, viis õpilasvarjukomplekti, Eestis seninägematu koolitusprogramm ning unistus klubist, kus oleks võimalik mõnusas seltskonnas turvaliselt ja palju hüpata, kuid ei olnud mingit rahvusvaheliste ürituste korraldamise kogemust.“
Aga kogenud hüppajad ei andnud alla. Veenmistöö viis selleni, et wolli nõustus üritust korraldama. Esimesel Eestis toimunud rahvusvahelises langevarjurite laagris osales 44 Soome, Rootsi ja Eesti langevarjurit, kes viie päeva jooksul Ämari Lennubaasis ühtekokku 355 hüpet tegid. Ürituse nimeks sai CFSCE’99 – Canopy Formation Skydiving Camp Estonia ehk Eesti Kupliakrobaatika Laager.
Aastal 2000 vahetati välja ürituse keeruline nimi, sündis Parasummer (Parachute + Summer). Muutusid ka mastaabid – PS 2001 oli osalejaid juba 200, PS 2003 raames tehti kokku 2582 hüpet. Esimese laagri korraldusmeeskonnas oli üks mees, täna nõuab Parasummeri korraldamine tööd 15lt inimeselt.
Nädal aega rokenrolli taevas ja maal
Hommik algab ilmavaatlusega. Päike paistab, taevas on selge, tuul mõõdukas. Parasemud ruttavad lennuväljale. Esimene tõus on taevas juba kell 10. Hüpatakse kuni päikeseloojanguni. Lennuk tõstab päeva jooksul rattad maast kümneid kordi.
Koos on friiflaierid (vaba stiili lendajad), kupliakrobaadid, kujundhüppajad, tiibkostüümiga lendajad, esimesi vabalangemisi proovivad õpilased, tandemhüppajad. Korraldatakse võistlusi vabalangemises – trackdive ehk tavainimese mõistes mängitakse kulli, moodustatakse suurimaid kujundeid, tehakse uusi rekordeid vabalangemiskiiruses. Maandumisel mõõdetakse suurimat horisontaalkiirust, üritatakse tabada täpsusmatti ja saavutada pikim maandumistrajektoor.
Õhtul on meelelahutus ja suur kultuuride segunemine saunas. Legendaarseks on saanud rokipeod langevarjurite oma bändi (kõik bändiliikmed on langevarjurid) või Compromise Blue saatel. Iga õhtu “kohustuslikuks” osaks on päeval taevas filmitud kaadrite ühine vaatamine suurelt ekraanilt.
Tegijad Parasummeril
Üheks hüppelaagri tõmbenumbriks on igal aastal olnud endale langevarjurite maailmas nime teinud treenerid. Eestisse on jõudnud mitmed tipptegijad, kellest üldjuhul ainult meedia vahendusel kuulda võib.
Aastal 2000 oli ürituse “naelaks” kahtlemata Adrian Nicholas, briti freeflyer, kes tänaseks on hüpanud Põhjapoolusele, teinud õhulennu üle Hiina müüri ja on liuelnud tiibkostüümiga Grand Canyoni. Maailmanimega inglase tolle aja värskeim suursaavutus oli hüpe Leonardo da Vinci 1485 aastal tehtud jooniste järgi valmistatud püramiidikujulise langevarjuga.
James Evered Austraaliast, kelle hüppenumber läheneb 10 000le on külastanud Parasummerit juba kahel korral. James on soovitud freefly treener üle maailma, lisaks on ta ka kogenud tandem-hüppaja. Ka Eestimaa taevast on ta alla toonud mitmed tandem-reisijad, ühe sellise hüppe foto jõudis ka Elioni reklaamikampaaniasse.
Ekstreemi pealtvaatajatele
Ühe tõelise langevarjuri hinges on alati soov oma oskusi teistele näidata. Võib-olla just sellest mõttest sündiski Pärnu Parasummeri eriüritus Beach Landing. 2005. aastal toimus juba 4ndat korda efektne randa maandumine kogenud langevarjurite poolt. 2003 kogunes randa u 3000 pealtvaatajat. Kõige suurema maapealse horisontaalkiiruse, 96 km/h saavutas tookord eestlane Tiit “parasiil“ Paananen.
Parasummeri ametlik veeb
Mini Parasummer 2007 blogi
Parasummer 2005 blogi
Parasiili PS päevavideod torus