Kõht-sada, kaks-sada, kolm-sada – nii mina ei suutnud kordagi kolme hüppe jooksul lugeda. Hüppe hetkel, kui maa sinust 120 km/h mööda vihiseb ja sa uksel jalgu kõlgutad, on peas kõik muud mõtted kui “luuletuse” lugemine.

Minu esimene hüpe ei läinud kõige paremini, suutsin kuidagi risti väljuda ning silmad hoidsin terve aja kinni. Peast käis korra mõte läbi, kas juba vari lahti minema ei peaks? Ja siis kohe vari avanes. Kuna mu väljumisasend oli kehv, siis õnnestus saada tropikeerud. Need keerutasin välja. Proovisin, kas vari lendab. Lendas. Vaatasin kõrgust, kõrgus 1400m. Vaatasin ümbrust, kus teised varjurid on. Otsisin, kus lennuväli on, pärast seda algas looduse nautimine.

Kuna tuul oli risti lennuväljaga, siis mina sõitsin enamuse aja vastutuult ning maandumiskujundit ei teinud. Kuna mina olin kolmas, kes lennukist väljus, siis mina olin lennuvälja lõpus. Üritasin küll ametliku maandumisplatsi poole sõita, aga sellest midagi eriti välja ei tulnud. Esimene maandumine tuli korralik PRMKKK, kuna maandusin kõrge rohu sisse ning ei arvestanud kõrgust õigesti.

Teine hüpe läks palju paremini, suutsin väljahüppe jooksul ilusasti lennukit ja instruktorit jälgida. Tahtsin isegi instruktorile lehvitada, kuid just siis läks vari lahti. Teine maandumine tuli ka korralik PRMKKK.

Nii kui alla sain, öeldi, et kui tahad, saad kohe uuesti üles. Mis siis ikka. Kohe uuesti üles. Kolmas hüpe oli juba väga hea. Jälgisin terve väljahüppe jooksul lennukit ning lehvitasin instruktorile. Maandumine tuli ka ilusti välja. Lihtsalt “astusin” maha.

Ikka väga sürr tunne on, kui 1500m peal tehakse väikese lennuki uks lahti. Lennukis langevarjurid nagu kilud purgis ning hakkavad välja hüppama. Kuuled: “Valmis?”, “Valmis!”, “Mine!” ja näed, kuidas langevarjur kaob.

Kokkuvõttes tunne on mega.