Sõidan Tallinnasse, olen registreerinud ennast ELAK-i hüppekursusele. Hinges on kahtlevaid noote palju. Küsimusi, millele vastust ei leia. Pargin Pirital ja mõtlen, veel on võimalus taganeda, ei tehtud see saab. Lohutan ennast mõttes , et tandemhüppe olen juba sooritanud. Ma pean saama hakkama.

Selle käigus nägin “mudilasi” , kes enda esimest hüpet sooritasid. Ei ole just usaldustäratav vaadata 20-ndates eluaastates ilusat tütarlast suht hirmunult, aga nii tugev ma ka polnud sel hetkel, et talle midagi lohutavat öelda. Varsti olen seal mina, hirmust segasena lennuki uksel.  Miks kuradi pärast ma ronin sinna??

Koolitusel, loen, kuulan, vaatan videot, on reede õhtu, plaanigi pole kuskile linnapeale jalutama minna. Langevarjuri aabits käes, loen poole ööni, und ei ole. Eksami eelne äravus lohutan ennast ja keeran ennast magama.

15.09.09

Eksami tulemused on etteaimatavad, kõik sooritavad eksami, mina sealhulgas. Üks küsimus läks valesti vist, varuvarjuga seotud. Lohutan ennast, et SUURE tõenäosusega ma varuvarju kasutama ei pea. Varuvarju protseduurid kummitavad pealuu sees ringi. Juhendaja Kristiina ütleb:” Lennuväljal näeme!”  Väljume Pirita spordihoonest, seisame keset päikesepaistet ja tuult. Võimalus! Äkki täna polegi hüppepäeva? On, Kristiina ütleb, tõusud toimuvad.

Sõidame läbi hilissuvise Tallinna, Statoil, kohvi, šokolaad, nätsud ja mingi vesi kaasa. Edasi , Kuusiku lennuvälja suunas.

Jõuan kohale esimesena oma kursuselt, teised on kaduma läinud või siis pole olnud autoga liigeldes nii kiired kui mina. Pargin auto, istun, tõmban kopsud õhku täis ja vahetan riided, dressid selga ja tossud jalga ja suund Manifesti. Jõuan kohale, kohe Kristiina ütleb, et seal 12.00 tõusul on vaba koht. Rain!! Hüppevorm, prillid, kiiver, altimeeter ja langevarju valima.

Ma ei jõua veel isegi sõrgu vastu ajada, kui tuleb mingi kodanik, kelle nimi on meelest läinud, langevarju kott käes: “Palju kaalud?” Priisata just pole, 77 kg, vastan.  Nii see vari on sinu (Javelin 5 äkki oli).

“TÜRI ja PAIDE” vasardab peas, nüüd on siis olemas. Südamelöögid jäävad juba harvemaks, hirmu esimesed tundemärgid.

Vari selga, kiiver on, altimeeter on, fotoka andsin kellegile, kes pildistab, prillid on, vajadust urineerida ei ole. Huvitav, ärevust enam pole, või ei tunne. Miks pole kedagi meie kursuselt siin veel?? Mõttemaailm võtab kokku elu tähtsamad verstapostid, sellest saab uus verstapost, midagi ei ole teha. “Kes tõusupealik on?” kuulen ennast küsimas. “Kristiina!!” Seegi hea, vähemalt üks tuttav, temaga tegin ka tandemhüppe, tema koolitas mind, ju siis peab meeldima. Kordan varuvarju protseduure mõttes.

Tõusu rivistusel seisan ja mõtlen, et minek. Susi mind söögu, välja nad mind sealt lennukist viskavad, kindel see.

Läheme lennukisse, mina olen hüppe järjekorras teine. Ah vahet pole, saangi keskenduda, mõtlen veel, hingan sügavalt sisse ja mõtlen enda kõrguse kartusele. Natukene ikka pelgan kõrgust.

Lennukil rattad maast lahti, tõuseme taeva avarustesse. Ops, mis nüüd, pulss kukkus kuskile maratonijooksja tasemele, 30 ja 40 vahele, paanika vist. Kõrval istub muheda näoga tüüp ja tema kõrval Sepandi Veiko. Sepandi küsib: “Kardad? Ära karda, kõik on kunagi oma esimese hüppe sooritanud.” “Teil hea naerda, teie ju ei hüppa enam esimest korda,” mõtlen ja pärin kõrval istuvalt tüübilt, mitmes hüpe tal on, 80 midagi kõlab vastus. Peas vasardab Vennaskonna lugu “Olen väikene poiss, alles hakkan ma mõistma, kõik, mis tuleb, meil pimestab silmad, aga siis, kui me tahame minna, juba siis me jäimegi hiljaks”

Lennuki uks tehakse lahti, ilm pole just kõige säravam, vihm ülaltvaates ilus, seda polegi näinud. Külm, krdi külm!! Ma pole tundnud külma juba 3 nädalat, üldse pole midagi tundnud eriti midagi 3 nädala jooksul. Saan aru, mida ma otsima tulin. Tundeid, tavalisi tundeid, külma, hirmu ja ärevust. Krt on selleks kõigeks vaja ronida lennukisse, vari seljas?? Ju siis on, leian vastuse.

Esimene hüppaja istub uksel. Kohe, kui ta võttis väljahüppe asendi, kohe hüppas. Täiesti soe on ta peast, jookseb läbi minu aju. “RAIN” kostub üle lennukimürina. Tõusen, vaarun uksele, istun, ootan, kuulen, “all näeme!” Pilved on ümber minu, Kristiina on kõrval ja küsib:” Oled valmis??” Raputan pead. Kohe tuleb uus küsimus: “Oled valmis?”

Murdosa sekundist kulub ja ma saan aru, et olen piisavalt nõrk hetkel psüühhiliselt , et vastata ei. Krt selle peale nad mängivadki, et keegi pole sellises konditsioonis võimeline vastu hakkama.

“Pilve sees on auk, Sul on 10 sekki aega või me läheme uuele ringile” karjub Kristiina mu kõrvalt. “Tõmba meduus lahti” palun ma teda. “See on mul käes,” ütleb Kristiina ja näitab mulle meduusi. Korras, tõukan ennast lennukist välja……..

21 aastat sihipärast treeningut ja lihased veavad mind hirmu tõttu looteasendisse. Peas vasardab vabalangemise asend on ülesirutus kogu kehas. Mõistus veel töötab, pean suutma, pean, lihased peavad mulle alluma. Surun ennast tahtejõuga vabalangemise asendisse. Varjuavamise raputus koondab mu mõtted ja tunnen siirast rõõmu. Silmanurk on märg, pisar, las olla. Nüüd tuleb muudki vaadata. Pilk üles, tropikeerud, köömes, nendega saan hakkama. Pööran ennast õhus jalgade hoo abiga ja korras. Juhttropid  kätte, lendab paremale ja vasakule lendab. Karjun kogu hingest, ma olen taevas, haruldane vaikus ja kergus on ümber minu. Manifest ei paista, teisi pole näha ja tuul kannab mind eemale.

Nii seal on maantee, sinna ei lähe, see on selge, all on viljapõld, see sobib. Krt, talumees annab peksa mulle, kui ma ta vilja ära tallan. Altimeeter, palju näitab? 750m, aega on. Seisan õhus paigal ja naudin vaadet, vaikust, õhu kargust ja mõtlen, miks maa lähemale ei tule. Või ma olen peast soe?? Altimeeter 850m, mis mõttes, ma tõusen kõrgemale. Äge, seisangi siin, kõht tühjaks ei lähe, külm ei ole, mis siingi viga. Maanteel mingi auto seisab ja juht filmib mind. “PALJU ÕNNE” mõtlen, leidis ka huvitava hetke, mida filmida. Pilk altimeetrile, 400m,  sobib, laskun vaikselt allapoole, see sobib.

Maapind läheneb ja tõmban täispiduri peale. Maandun kahele jalale, nagu oleks pingi pealt alla hüpanud, mitte lennukist, seisan, korjan varju sülle ja hakkan astuma Manifesti suunas. Mingi härrasmees juba on mul autoga vastas ja küsib: “On kõik korras, tuled peale?” “Ei, ma jalutan ja mõlten sooritusele” vastan ja marsin lennuväljale.

Lennuväljale jõudes tunnen meeletut väsimust, annan varju pakkimisele, kuulan Kristiina antava tagasiside ära, jagan esimesed muljed kursakaaslastega ja võtan fotoka tagasi. Istun, koorin seljast hüppevormi ja T-särgi, T-särgi käised on ka higist läbimärjad. Trennis pole seda kunagi veel juhtunud, et ka käised suudaks läbimärjaks higistada, mõtlen veel. Järelikult see pingutus võitluses  enesega, et saavutada vabalangemise asend, oli üüratult suur. Kursakaaslased lähevad tõusuga ülesse, soovin neile edu. Istun ja puhkan, pingelangus on mõnus. Olen teinud midagi ainult endale, see teadmine on hea…….

Hiljem , kui veel olen lennuväljal, siis kuulen, et üks mu kursakaaslane lendas puu otsa. Aga see on teine lugu.