Arvasin alguses, et lihtsalt harjutamise mõttes. Aga kui öeldi, et see ongi “see” harjutus, no ja kui ma juba seal sees olin siis… oligi minek. Kui tuli minu kord lennuki uksele ronida, ronisin… lükkasin ka jalad üle ääre (esimesel hüppel puudus igasugune kartustunne- kummaline …nagu oleks puuga pähe saanud vms ) ja tegin, st proovisin teha nii, nagu kästi, ja vups… kadunud ma olingi…

Pildi viskas ette, kui vari avanes.

Kui olin üle vaadanud, et kõik nii nagu peab, siis sain juba seda heljumist nautima hakata… See oli võimas – uskumatu… Imestasin endamisi, et “issver kuidas mina küll nüüd siin sedasi siis…!?” Maandumispaika ennast juhtida oli ikka suht keeruline, sest ega ei tunne ju aparaati, et kui palju tuul teda juhib või kui palju ise suudad… Ühesõnaga maandusin mitte just väga ettenähtud kohta, aga ka mitte väga kaugele. Püsti küll ei jäänud, aga haiget ka ei saanud.

Teine hüpe oli suht õudne ikka. Praegu sellele mõtlen siis, OMG… Sabin tuli juba lennukis peale ja väljas oli ilm kole tuuliseks läinud ning ma mitte ei hüpanud välja, vaid lendasin kukerpallitades alla nagu si…purujutt… Õnneks vari avanes ja taas ilma viperusteta, ja kõik oli OK.

Kolmandale ma minna enam samal päeval ei julgenud… See vist ootab mind veel ees… …aga hetkel ma annan endale ikka juba aru, et millega ma hakkama sain, ja ega nii lihtsalt enam hüppama vist ei läheks… või kui siis mingine hullusehoog jälle peale tuleb… No jumal teab siis… Aga noh, vähemalt on tehtud ja ennast 100% ületatud!

PS! Ja samas on terve ilma ka igasugu teisi ekstreemsusi täis, mida veel enda peal kannataks ära proovida…!