Kuskilt tühja koha pealt tekkis mõte teha langevarjuhüpe. Kuna ma langevarjundusest eriti midagi ei teadnud, siis tuli kuulata tegijaid (ehk Ekstremisti ), kes soovitas mulle AFF kursust ja Eesti Langevarjuklubi. Mu eesmärk ei olnud lihtsalt lennukist alla hüpata vaid teha seda koos toreda ja professionaalse seltskonnnaga. Ekstremisti kirjeldus AFFist ja ELAKist sobis mulle seega hästi. Siis polnud enam muud, kui tuli võtta härjal sarvist ja lihtsalt kohale tulla.

Nüüd algas minu jaoks kogu AFF kursuse kõige hirmutavam osa… nimelt teooria. Uut infot oli alguses väga palju ning mõtlesin, et kuidas see kõik meeles püsib. Õnneks oli kursusel mitmeid praktilisi harjutusi, mis aitas kinnistada õpitut. Instruktorid olid rahulikud ja tegelesid minuga pidevalt mu esimeste närviliste harjutuste tegemisel ning käitusid tõeliselt professionaalselt. See tekitas kindlustunde kogu kursuse läbimisel.

Esimesel hüppepäeval oli tugev tuul ja pidin ootama kuni tuul vaibub.  Õhtul õnneks tuul vaibus ja sain teha oma esimese hüppe:

1. hüpe oli põhimõtteliselt ainult üks väga suur emotsioon. Ega mu aju ei olnud veel leppinud mõttega, et pean 3.5 km pealt lennukist välja astuma Tegemist oli õhus palju. Püüdsin meenutada kõike kursusel õpitut ja ennast lõdvaks lasta. Tegin ära kohustuslikud avamisharjutused ning see lisas kindlustunnet. Lendamise nauding jäi aga lühikeseks kuna tundus, et vari sai avatud ainult mõni sekund pärast lennukist väljahüpet (tegelikult kulus selleks 45 sek). Nüüd polnud enam muud kui leida lennuväli ja sinna maanduma minna. Kogemus oli aga uus ja väga lahe.

2. hüppel hakkasin juba vaikselt tajuma, misasi see vabalangemine tegelikult on. Sain õhus ennast juba natuke kontrollida. Instruktorid hoidsid küll minust kinni aga sain teha edasi-tagasi liikumise ja keeramise harjutusi.

3. hüppel lasid instruktorid esimest korda lahti ja sain teada, mis tunne on olla üksida õhus! Ma ei pidanud midagi muud tegema kui koha peal stabiilselt kukkuma. Kohe kui instruktorid lahti lasid, sain aru, et ma ei olegi õhus nii stabiilne, kui algselt tundus. Tuli kohe tegutsema hakata. Lõpuks sain enamvähem stabiilse asendi ja tunne oli väga hea

4. hüppel sain esimest korda üksinda õhus tegutseda. Hüppasin lennukist välja koos ühe instruktoriga ja kui olin stabiilseks ennast saanud, siis lasi instruktor lahti ja tegin 90 kraadiseid pöördeid. Sain aru, et tõepoolest on võimalik ennast õhus edukalt liigutada.  Kuna varju avamisel keerasin ennast imelikult, siis sain kohe ka oma esimesed tropikeerud (6 keerdu ) Kursusel oli seda aga korduvalt läbi räägitud ja egas midagi muud kui hakata neid lahti keerutama.

5. hüpe sarnanes sarnanes 4. leveliga.  Keerasin õhus 360 kraadi paremale ja vasakule. Kõikidel levelitel miskipärast unustan painutada. Eks pea on mõtteid täis Instruktorid tuletavad seda mulle õhus tavaliselt meelde ja siis parandan ennast.

6. levelil tegin esimese sooloväljahüppe. Suutsin hüpata küljega tuulde ja teha kohe paar saltot. Õnneks sain ennast kiiresti stabiilseks ja edasi tegutseda kohustusliku tagurpidi saltoga. Tegelikult tundub , et kõik su mured õhus lahendab painutus st igakord kui asi jamaks läks, tuli tugevalt painutada ja olingi kohe jälle õiges asendis. Lisaks tegin kuuendal levelil uue harjutuse, träkkimise, mis meeldis kohe nii palju, et tegin seda 4 sekundi asemel 8

7. level ehk eksami hüpe. Ei olnud midagi uut ja tegin samu harjutusi, mida olin varem teinud. Tundsin ennast juba kindlamalt ja kõik tuli suurepäraselt välja.

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et iga AFF level pakkus midagi uut ja põnevat. Iga samm oli omaette elamus ning viis lähemale tõelisele vabalangemise tundele. Suurepärane tunne oli 8. hüppel üksinda lennukist välja hüpata ja kontrollida ennast õhus. Kuna AFF kursusega saavutad kõige kiiremini vabalangemise elamuse (kursuse lõpuks oli seda mul 5,5 minutit), siis soovitan seda julgelt kõikidele, kes ei suuda veel otsustada kas valida IAD või AFF kursus.