Valmis?! – Jah! Ja kergelt kõhkleva näoga, kuid säravate silmadega välja ta hüppaski. Karel siis. Tema oli see, kes mulle kuu aega varem mainis, et langevarjuhüppe võiks kunagi ära proovida. Arvasin, et võiks küll jah – kunagi. Ja siis kuidagi väga kiirelt olime koolitusele ära registreerunud.

Valmis?! – Jah! Ja Karin läks – kuidagi eriti lõbusalt ja naerusuiselt. Tema ja ta õega saime koolitusel tuttavaks ning närvitsesime ja lollitasime enne hüppamist lennuväljal.

Juba siis oli seest päris õõnsaks läinud kui lennuki uks lahti tõmmati. Ja nüüd siis oligi lõpuks minu kord sinna jalgu kõlgutama ronida. Päris kõhe värk. Niisiis – tasakesi jalad uksest välja – kurat see tuul on päris kõva – ärräigelt kõrgel oleme ikka – uhuhuu-pupupuu, samas nagu lahe ka.

Koputus õlale. Ahjaa, otsa pidi vaatama – olin ennast alla vahtima unustanud. Valmis!? „Jah!“ ütles suu – „olen ma jee, aga mis mul enam üle jääb“ mõtles pea. Hüpe. Vuhin-vuhin-vuhin. Ehheee, päris lahe kuidas see lennuk eemaldub. Aga eeee kas ma pidin nüüd ise ka kuskilt tõmbama või? Eh, noh, uh, ei pidand ju nagu. Ahaa, juba avaneb! Vaatan vargsi üles – tundub, et kõik on nii nagu peab.

Ja oioioi kui lahe see on ikka! Oleks nüüd ainult fotokas kaelas! Nii – aga lennuväli. Kus on lennuväli!? Öeldi ju, et jalge alla jääb. Ei ole ju. Mis värk on? No suunduks siis sinna lagedamale alale. Eh, see ongi ju lennuväli. Kurat-kurat-kurat, ma ei lenda välja ju. Kui nüüd seda metsa ees ei oleks! Tundub, et see teine varjur üritab ka üle metsa saada – aga ta on palju nirumas seisus.

Jõuan siiski lennuvälja kohale. Kuigi fleer sõi natuke liiga nõrk ja ma käisin nätaki siruli maha, tundus maandumine väga loogiline ja üldsegi mitte hirmus. Katsusin kondid üle ja tõusin püsti täpselt selleks ajaks, et näha kuidas teine varjur otse kuusemetsa põrutas. Siis haaras mind küll paanika, sest mõte, et mõni mu sõber peaks kuuse kõrguselt maha prantsatama, ei ole mus kunagi erilist vaimustust tekitanud.

Hüüan. Keegi ei vasta. Aga ega ma väga ei kuuleks ju ka – kõrvad on lukus.
Üritan varju sülle kahmata, et kähku metsa jõuda, aga no katsu sa seda libedikku koos hoida. Metsaservas võtsin varju seljast. Siis kuulsin ka vastuhüüdu. Karin rippus varjuga kuuse küljes, jalad pool meetrit maast kõrgemal, ise sama lõbus nagu lennukist väljahüpates. On ikka tüdruk! Naerame mõlemad ja harutame ta langevarju küljest lahti. Saabuv abivägi peab varju kättesaamiseks kaks puud maha saagima.

Karelil oli maandumisega õnnelikumalt läinud ja ta ootas meid juba teiste juures, kus kõik Karinilt toimunu kohta pärima hakkasid ja Karini Metsa-Katiks ristisid.

Loomulikult läksime kõik kohe ka järgmise lennuga üles. Teisel korral tundus asi veelgi lahedam, sest närv oli väiksem ja jäi rohkem aega lendamist nautida.

Õhtul kodu poole sõites oli mul näos lollakas irve, mis tekib sinna praegugi kui langevarjuhüppele mõtlen.