Wingsuit
Wingsuit flying ehk tiibkostüümiga lendamine. Tiibkostüümil on hüppaja käte ja jalgade vahele õmmeldud kangas, mis võimaldab õhus kauem liuelda. Kostüüm meenutab natuke ka nahkhiirt. Kui ilma kostüümita suudab inimene 4 km vabalangemist nautida ca 60 sek, siis tiibkostüümiga on võimalik seda aega venitada paari minutini.
Foto: Kadri Kont-Kontson
Aeglasemini, kaugemale, kiiremini.
Inimene on lennata tahtnud sellest hetkest saadik, kui nägi esimest korda pterodaktülust või muud eelajaloolist lindu lendamas. Üks esimesi teadaolevaid õnnestunud katseid lennata leidis aset 22 sajandit enne Kristust, kui Hiina keiser Shun põgenes vangitornist, hüpates sealt kahe sirmi abil alla. Jäi ellu ka. Kuid siiski inimene ei lennanud, vaid kukkus.
Järgmiseks revolutsiooniks oli kaasaegse langevarju leiutamine. Selle üheks isaks võib pidada Leonardo da Vincit, kelle disainitud langevarjuga on tänaseks ka lennatud, mõned aastad tagasi tegi seda Adrian Nicholas Lõuna-Aafrikas. Tema meeskond oli langevarju ehitanud autentsete da Vinci jooniste järgi, kasutades vanameistri kirjeldatud materjale – bambust, lõuendit jms. Tõsi, selle langevarju all Adrian ei maandunud, sest 80-kilone koonusekujuline moodustis oleks ta lömastanud. Esimene teadaolev langevarjuhüpe, millest on meil ka kirjalikke jälgi, toimus Suure Prantsuse revolutsiooni ajal. Õhku tõusti õhupalliga ja hüpati sealt kuppelvarjuga – surmakartmatu õhusõitja jäi ka ellu. Kusjuures, see hüpe oli hädahüpe – gaas õhupalli sees süttis ja mees oli sunnitud hüppama, et oma elu päästa.
Langevarjusport ei rahuldanud siiski neid, kes tahtsid kukkuda aeglasemalt, kui vabalangemise ~180-200 km/h ja tahtsid lennata pikki horisontaaldistantse. 1930-ndatel alustasid esimesed “lindmehed”, kes kinnitasid endale käe ja keha vahele kanga, nii et käsi üles tõstes moodustasid need tiiva. Langevarjutamise algusaegadel tunti aga inimkeha aerodünaamikat vabalangemises suhteliselt halvasti. Ja nõnda juhtuski, et kuni 1961. aastani suri hüpates 75-st julgest lindmehest 72. Üks ellujääjatest oli britt Harry Ward, kes ehitas 1936-ndal aastal linast ja puust pooljäigad tiivad ja sooritas nendega hulga demonstratsioonhüppeid. Harry Ward elas 97-aastaseks.
Léo Valentin oli tolle ajastu kõige kuulsam lindmees. Ta oli esimene, kes õppis vabalangemises enda kehaasendit kontrollima. Tema kehaasend oli nn deltaasend, see tähendab, ta kukkus vabalangemises kõhuli, suure negatiivse painutusega puusadest, käed ja jalad painutatud üles. Ta oskas vabalangemises pöörata, teha saltosid, lennata selili. Ta ehitas lõuendist arvukalt tiibasid, mida ta tuuletunnelis testis ja väitis, et nendega õnnestub vabalangemises ka edasi liikuda. Léo Valentin suri 1956. aastal väljahüppel vastu lennukit põrgates, kuid ta oli tolleks hetkeks teinud sadu hüppeid.
1990-ndate alguses ehitas prantslane Patrick de Gayardon kaasaegse tiibkostüümi (ing. keeles wingsuit). Lisaks algsete käetiibadele oli tema tiibkostüümil ka jalatiib, mis oli kahe jala vahel. Kuid veelgi olulisem oli, et Gayardoni tiib evis tiivaväärtust – see tiib koosnes kahest tasapinnast, mille vahele olid õmmeldud ribid. Tiiva esimene serv oli kõrgem, tagumine madal, nagu lennukitiib, kogu tiib oli õmmeldud kangast, jäika materjali seal ei kasutatud. Sellise profiiliga tiib tekitab liikudes tõstejõudu ja sellega lendas Gayardon vabalangemises pea kaks korda kauem, kui ilma tiibkostüümita, lisaks kattis ta märkimisväärseid horisontaaldistantse. Patrick hukkus 1998. aastal, testides modifitseeritud langevarjuvarustust.
Kuid Gayardoni tähelennul oli järgijaid. Mõni aeg hiljem lõid soomlane Jari Kuosma ja horvaat Robert Pecnik BirdMani nimelise firma ja hakkasid kaasaegsed tiibkostüüme tootma. Nende kahe mehe pikaajalise mõttetöö, disaini, kostüümide õmblemise ja testlendude tulemusel on meil täna olemas tiibkostüüm, millega on võimalik ohutult lennata nagu lind.
Foto: Villem Alango
Esimeseks prioriteediks on ohutus. Kuna tiibkostüüm muudab inimese kukkumiskiirust ja muid vabalangemise omadusi oluliselt, on enamasti minimaalseks kogemuspiiriks 200 vabalangemisega langevarjuhüpet, mille järel tohib tiibkostüümiga lendamist proovida. Seda peale koolituse läbimist, kus õpetatakse, kuidas hädaolukorras tiivad lahti päästa ja tavalist vabalangemist edasi lennata.
Inimene kogeb vabalangemises 4 km kõrguselt langevarju avamiskõrguseni 1 km u 1 minuti vabalangemist. Tiibkostüümiga saab seda aega pikendada kuni kolme minutini. Vabalangemise aeg sõltub olulisel määral lendaja kehaasendist – parim on võimalikult „lapik” kehaasend, keha pole paindes, käed-jalad on ülejäänud kehaga täpselt samal tasapinnal. Väljasirutatud käte ja jalgade vahele moodustunud tiivad omavad tiivaväärtust 2:1. See tähendab, et inimene lendab ühe pikkusühiku alla ja samal ajal kaks edasi. Kui lennukist välja hüpata nelja kilomeetri kõrgusel, saab inimene lennata kuni 6 kilomeetri kaugusele. See tähendab juba lendamist, mitte enam kukkumist. Allapoole langemise kiirus on tiibkostüümiga 70 km/h, kuid edasiliikumise kiirus on kuni 150 km/h.
Kehaasendit varieerides on võimalik teha pöördeid, saltosid, sukelduda alla, korjata kiirust ja siis jälle sukeldusest välja planeerides hetkeks vabalangemise kiirus täiesti nulli saada. Tiibkostüümidega on mõnus lennata kambakesi koos – seda nimetatakse inglise keeles flock’iks. Sellises kujundis saavad lendajad üksteisel käest kinni võtta, või lindude kombel kolmnurga moodustada ning nõnda üle taeva, pilvedest mööda piki maaorientiire lennata. Ainsaks piiriks, kuidas või mismoodi kambakesi koos lennata, on inimese ettekujutlusvõime.
Küsimus, mis nii pealtvaatajaid kui lindmehi endid painab – kas tiibkostüümiga saab lennata sama hästi kui lind, kas sellega saab maanduda. Mõned näited ja arvud. Patrick de Gayardon hüppas oma tiibkostüümiga lennukist välja, lennuk sööstis umbes 45-kraadise nurga all maa poole, Patrick jälitas lennukit oma tiibkostüümiga, lendas lennuki ukse juurde ja siis lennukisse sisse tagasi.
Langevarjuspordis on oluline tunda ühte terminit. Seda nimetatakse tiivakoormuseks, ehk teisisõnu – kui mitme naela raskune koormus langeb ühele ruutjalale varjupinnale. Kaasaegseid langevarjud on ka tiivaprofiiliga, nagu tiibkostüümidki, neid ehitatakse nullkangast, mis ei lase õhku läbi ja mille tiivakoormus on tavaliselt 1 – 1,5 naela ruutjala kohta. Kogenud langevarjurid lendavad kuni 2 või väga ekstreemsetel puhkudel ka kuni 3 naelase koormusega ruutjala kohta. Sellised langevarjud on väga pisikesed ning maanduma tulles võib nende horisontaalkiirus ületada 100 kilomeetrit tunnis. Selline kiirus saavutatakse suhteliselt järsu pöördega, mille käigus langevari kaotab palju kõrgust ning sellest sukeldusest välja planeerides saavutataksegi selliseid kiirusi. Vahetult enne maandumist varju kiirus pidurdatakse, spetsiaalsete juhttroppidega tõmmatakse langevarju tagumine serv alla, tiiva tõstejõud suureneb ja horisontaalkiirus raugeb. Kõike seda täpselt ajastades on võimalik ka suure tiivakoormusega langevarjuga maanduda väga pehmelt ja sujuvalt. Selline tulemus saavutatakse vahetult enne varisemisrezhiimi, kus tiiva tõstejõud kaod ja varjur kukub järjsult alla ja tagasi. Kuid siiski on ebatõenäoline, et inimene suudaks tervena maanduda langevarjuga, mille tiivakoormus ületab 4 – 4,5 naela ruutjala kohta (nende numbrite puhul räägime siin üksnes väga kogenud testpilootidest, kel seljataga tuhandeid langevarjuhüppeid; kodus ei maksa sellist trikki ühelgi juhul proovida, tõenäosus, et katsetaja surma saab, on 100%). Tiibkostüümi puhul saame me rääkida samasugusest tiivakoormusest. Kuid tiibkostüümi puhul on see number 10 ja 12 vahel. Ehk siis tavaolukorras kasutatavast langevarjust kümme korda suurema tiivakoormusega. Ja nagu eespool juttu oli, on võimalik tiibkostüümiga lennata kuni 150 või ka rohkem kilomeetrit tunnis. Kas on keegi, kes tahaks tulla sellise kiirusega ja samal ajal u 20 meetrit sekundis allapoole kukkudes, tiibkostüümiga maanduma? Omaenda jalgade või kõhu peale, sest rattatelikut, nagu lennukil, pole inimesele kuhugi monteerida?
Seega, tõenäosus, et tiibkostüümiga tema praeguse ehituse juures maanduda on võimalik, pole kuigi suur. Tõsi, ajalugu tunneb ühte juhtumit, kus üks BASE-hüppaja jäi oma varju avamisega hiljaks, maandus tiibkostüümiga mutta ja jäi ka ellu. Aga murdis palju konte ja tegelikult polnud seda siiski nii plaanitud.
Teine aspekt, mis lindmehi kütkestab, on pikkade vahemaade lendamine. Selleks on alati võimalik ehitada suuremaid tiibu, kuid peab meeles pidama, et suuremate tiibade kandmiseks on inimene liiga pisikene ja siis ei pruugi langevarju avamine enam õnnestuda. Ning üks reegel on, et mistahes hädaolukorras peaks inimene olema võimeline tiibadest end vabastama ja lendama edasi tavalist vabalangemist kuni põhivarju avamiskõrguseni. 31. juulil 2003 lendas austerlane Felix Baumgartner spetsiaalse süsinikkiust ehitatud tiivaga üle La Manche’i. Ta hüppas lennukist välja 9000 meetri kõrgusel, seljas 1.8 meetri pikkune tiib ja kihutas sellega maha 35 kilomeetrit Inglismaalt Doverist Prantsusmaale Calais’ lähedale. Selline lendamine on aga väga keerukas lõbu, kuna tiiva hind on suur ja sellega lendamine nõuab väga palju erioskusi. Pealegi on kõrgus 9000 meetrit igapäevaseks hüppamiseks liigpalju, alates 4000-st meetrist peab kasutama hapnikku ja see teeb elu kogu protsessi veel keerulisemaks. Seepärast on tänaste innovatiivsete lindmeeste silmad pööratud pisikeste reaktiivmootorite poole. Neid on võimalik odavalt soetada, nad on korduvkasutatavad ning mis peamine, nendega on tehtud piisavalt katseid ning nad on oma turvalisust tõestanud. Täna ei ole lindmehed veel enda jalgade külge reaktiivmootoreid kinnitanud, kuid need plaanid käivad maailmas eri paigus ja arvatavasti mõne aja pärast saame me neid lendamas näha.
Lindmehi ja ka –naisi on maailmas sadu. Kuid siiski on ta üks nooremaid langevarjuspordialasid, millega on aktiivselt tegeletud vaid umbes viis aastat. Rahvusvahelise Aeronautikaföderatsiooni (FAI) spordialade võistlusnimistus tiibkostüümidega lendamist veel ei leia, ehkki mõõtu saaks võtta nii pikima distantsi lendamises, täpsuse peale lendamises kui ka selles, kes suudab kõige aeglasemalt vertikaalselt kukkuda, lisaks veel formatsioonis lendamine. Kuid see ala areneb kiiresti. Tänapäeval on igapäevaseks kasutamiseks mõeldud tiibkostüümide tootjaid suhteliselt vähe ja ega neid palju sellele turule mahugi, sest tehnoloogia on kallis, tootmine samuti. Kõige tuntum kaubamärk on BirdMan, kelle Skyflyeri-nimeline tiibkostüüm on maailmas enamlevinud, samuti BirdMani ClassicII ja Gti. S-Fly on prantslaste toodang, veel üks suur tegija on Matter. Uus tiibkostüüm maksab tootjalt tellides umbes 1000 dollarit, lisaks on sinna võimalik tellida erinevaid lisasid, mis võivad hinnale lisada kuni paarsada dollarit.
Eestis on täna lindmeestega selles mõttes unikaalne situatsioon, et nendest, kes oma kogemuse poolest pädevad tiibkostüümiga hüppama, on seda teinud umbes kolmandik. See on maailma mastaabis väga uhke protsent. Alguse sai see kõik 2002 aasta suvel, kui Soomest käis BMI (BirdMan Instructor) esimesi eestlasi koolitamas. Tänaseks on Eestis ka oma instruktor, kes oskab uusi huvilisi koolitada ja Eestis on praegu juba päris mitmed tiibadega kostüümide omanikud. Uue hooaja hakul tuleb neid juurde ja kes hoolega lennupäevadel või muudel langevarjurite üritustel taevasse vaatab, võib neid üle taevavõlvi kihutamas näha.
Toomas Talts
Eesti Langevarjuklubi liige
BirdMan Instructor