Artistic ehk Free ehk 3D alad
Siia kuulub kolm ala – freestyle ehk õhuballett, skysurfing ja freefly. Nende ühiseks jooneks on see, et kohtunikud hindavad videomaterjali keerukuse, loovuse ja tehnilise soorituse alusel sarnaselt iluuisutamisele. Hüppeid sooritatakse 4000 meetri kõrguselt. Tänu enamasti vertikaalsetele kehaasenditele on kukkumiskiirused palju suuremad kui kujundhüpete puhul.

Freefly – FF
Vabalt lendamine sõna otseses mõttes. Enamasti vertikaalselt ehk pea alaspidi (head-down) või püsti (standup) lendamine. Olav Zipser on öelnud, et: “Freelyerid on langevarjurid, kes on õppinud manipuleerima õhku enda keha ümber sellisel perfektsel moel, mis lubab lennata uskumatutel viisidel!” Vertikaalsed suunad ei välista erinevaid liikumisviise. Freefly esimene ja ainus põhimõte on see, et langevarjur lendab vabalt, mitte ei võta asendeid. Näiteks alustatakse tänapäeval freefly harjutamist hoopis selili kukkumisest millest järgmiseks võib ette võtta istumise (sitfly). Vabalendamise tantsuks tuleb oma sooritustes olla vaba, mitte tekitada puiseid poose, ning möödapääsmatuks oskuseks on kontroll vertikaalkiiruse ja horisontaalse liikumise üle, sest freefly kiirused on märksa suuremad kui kõhuli lendamises. Seega iga väike liigutus või suunamuutus mõjub oluliselt võimsamalt ning kiiremalt. Kogenud freeflyerid väidavad, et freefly algab mõtlemisest ja hingamisest. Freeflyer ei kuku vaid lendab.

Eriliselt meeliülendav on aga tantsida kellegagi koos ning ammutada inspiratsiooni teise inimese emotsioonidest. Freefly alaliik on VRW ehk Vertical Relative Work – kujundite moodustamine lennates, kas pea või jalad ees. Freefly võistkonnas on 3 langevarjurit. Üks on kaameraga. Enamasti vertikaalses positsioonis kukkudes lendavad freefly võistlejad teineteise läheduses ja kogu tegevus jäädvustatakse jällegi videolindile, mida kohtunikud hindavad. Aega soorituse jaoks on 45 sekundit.

Foto: Juho Tamm

Freefly on ala, millega alustas 1990ndatel rühm langevarjureid, kes soovisid eksperimenteerida mitte-traditsiooniliste lendamise viisidega. Selle grupi nimi oli “The Freefly Clowns” ning asutajaliikmeteks olid Olav Zipser, Mike Vail, Charles Bryan, Omar Alhegelan, ja Stefania Martinengo. Olav alustas 3D eksperimenteerimisega juba 1980ndatel ning mõte kehaga lendamisest lähtus träkkimisel (tracking) saadud lennukogemusest. Loe edasi Jo Malone artiklist.

Hetkel on freefly rekordiks 69 langevarjurist koosnev head-down kujund, mis tehti aastal 2007 Skydive Chicagos:

“Being good … being fast … being there … comes from subconsciously looking ahead a few tenths of a second earlier than you usually do. Looking ahead leads to greater relaxation, smoother movements, quicker thinking, faster reactions, and greater appreciation of the beauty of freeflying.
In vertical flight, the successful flyer acts on the exact moment of each movement and in real-time joy. Perfect flight is like breathing. In perfect vertical flight, later never exists and the past is gone away forever so that every part of you is centered on the now.” The art of vRW: the way of freefly

Foto: Juho Tamm

Freefly – vabalangemise kõrgeim pilotaaz
Veiko Vaikmaa

Freefly ehk vabalendamine on parim väljend selle pöörase ala iseloomustamiseks, kuid vabadus on eelkõige emotsionaalselt mõõdetav parameeter. Kui langevarjutamist peetakse üldiselt ohtlikuks spordialaks, siis freefly kui ühe võimaliku vabalangemise mooduse puhul tuleb ohutusele topelt tähelepanu pöörata. Miks? Sellest veidi hiljem.

Freefly juured on Eestist kaugel, ulatudes üle Suure Lombi USA-sse. Sealsed esimesed freeflyerid katsetasid kaheksakümnendate lõpus, üheksakümnendate alguses selle ala tehnikaid. Kuigi ala ise pole väga pikkade traditsioonidega, leidub selle harrastajaid maailmas kümneid tuhandeid. Langevarjurid tervikuna, eriti aga freeflyerid on inimesed, kelle adrenaliinisõltuvus on veidi suurem kui tavalistel, kahe jalaga maa peal seista armastavatel inimestel.

Freefly puhul võib kiirus sõltuvalt tehnika valdamisest olla 250-500 km/h
Milles siis seisneb freefly erinevus tavalisest, kui nii saab nimetada, vabalangemisest? Traditsiooniline vabalangemine toimub alates lennukist väljahüppamisest kuni langevarju avamiseni kõhuliasendis. Kiirus võib sellisel langemisel keha asendist sõltuvalt olla 160-200 km/h, f puhul aga sõltuvalt tehnika valdamisest juba 250- 500 km/h. Minule teadaolevalt ulatub maailmarekordiline kiirus freeflys isegi üle 500 km/h. Sellise kiiruse tunnetamiseks ei piisa ka käe väljasirutamisest täiskiirusel liikuvast Vormel-1-st. Ehk siis – põhierinevus seisneb kiiruste vahes.

Stiile saab kombineerida
Kuidas lennatakse? Kui tavalisel vabalangemisel on lendaja keha maa suhtes horisontaalses, siis freefly puhul reeglina vertikaalses asendis. Nagu langevarjurid üldiselt, nii kasutavad ka freeflyerid oma hüppetegevuse kirjeldamisel palju ingliskeelset terminoloogiat. Põhilised kategooriad freefly puhul on head up (pea üleval), head down vabalangemine (pea all) või nende kombinatsioonid. See tähendab, et head up puhul lennatakse istuvas (sitfly), püstiseisvas (stand up) või mõnes muus pea ülespoole olevas asendis. Head-downi lennatakse, nagu nimetusestki järeldada võib, pea allapoole suunatuna. Nagu öeldud, saab neid stiile
edukalt ka omavahel kombineerida. Freeflys lennatakse ka skysurfingut, mis on justkui lainelauaga õhumassis surfamine. Just nimelt kiirus ning akrobaatilisus on see, mis teevad freeflyst freefly ning muudab selle nii erinevaks näiteks kujundlendamisest. Freeflyd võib lennata nii üksi kui ka koos kaaslastega, kuid seda eeldusel, et lendajad teavad oma võimeid ning arvestavad teise lendaja võibolla veidi madalama tehnika valdamise tasemega. Väga võimas tunne on, kui väljuda lennukist käsikäes koos kolme sõbraga, oodata kiiruse kasvu ning lennata, pea alaspidi, kiirusega üle 300 km/h maa poole, vaadates samal ajal üksteisele silma. Sellist tunnet naljalt mujalt kui taevast ei leia. Et lennata head freeflyd, peavad lendajate oskused olema suhteliselt võrdsed. Tipptennisistile ei paku samuti eriti midagi palli üle võrgu kõksimine algajaga, kui ta just viimast ei koolita.

Karmid ohutusreeglid
Suur vabalangemiskiirus seab freeflyeri hüppevarustusele ka veidi karmimad ohutustingimused. See tähendab, et näiteks rakmed ja ranits, mille sees on langevari, peavad olema õhuvoolu eest täielikult kaitstud. Neis ei tohi olla ainsatki sellist ava, mis võiks väga kiire õhuvoolu tõttu rebeneda või muul moel avaneda. Varustus peab olema nö freefly kõlbulik, ja see ei ole niisama sõnakõlks. Riietust valides tasuks samuti eelistada veidi liibuvamaid ja kergemaid asju. Soovitatav on kasutada audiokõrgusemõõdikut. Neid on erinevaid, kuid ülesanne on üks – anda langevarjurile teada, millal on õige aeg nö pidurdama hakata ning langevari avada. Ka freeflyeril on käel mehaaniline kõrgusemõõtja, kuid kiirusel 350 km/h ei pruugi ta seda iga kord üheselt mõista. Seetõttu on tark tegu kõrgusemõõdikuid dubleerida. Audiokõrgusemõõdik paikneb kiivri sees ning annab vajalikud teated heliga.

Freeflyeriks saamine ei käi üleöö, ka mitte aasta ega paariga
Freeflyeriks saamine ei käi üleöö, ka mitte aasta ega paariga. Seda eriti Eesti ilmastikutingimuste juures. On vaja sooritada vähemalt sada kuuekümnesekundilise vabalangemisajaga hüpet, et oma keha liikumisest kiires õhuvoolus aru saama hakata. Järgmised sada hüpet kuluvad tõenäoliselt esimeste freefly asendite ja harjutuste katsetamisteks. Tõenäoliselt on selleks sitfly treeningud. Pidev treenimine on hea lendamisoskuse eelduseks. Kui langvarjur soovib teha aastas u 30 hüpet, pole tal mõtet raisata neid freefly harjutamisele, vaid ikka kõhuli lendamisele – on see ju samuti väga mõnus viis, et kõrgelt alla vaadata. Võib liialdamata öelda, et Eestis on praegu vaid kaks maailmas arvestatava freefly kogemusega langevarjurit. Nemad võiksid lennata probleemideta koos selle ala tippudega. Ühel neist on kogunenud veidi alla tuhande, teisel veidi üle tuhande hüppe. Ühelt poolt näitab see, et meil on arenguruumi, teisalt aga toob esile kohalikust ilmastikust tulenevad piirangud. Et saada heaks freeflyeriks, peab palju treenima ehk hüppama, ja mitte lihtsalt hüppama, vaid tegema seda mõtestatult. Suvisel hüppehooajal kutsutakse Eestisse tihti suurte kogemustega freefly treenereid mujalt maailmast. Kaugeim külaline on seni olnud Austraaliast. Kolm hüpet sellise treeneriga on tõhusam kui kolmkümmend üksi teha. Treener lendab õpilasega kaasa, filmib tema liikumist ning analüüsib maa peal, mis oli valesti ja millele keskenduda. Järgmisel hüppel jälgib ta juba oma soovituste rakendusi. Tõsi, treeneriga hõppamine on kallis, sest tasuda tuleb ka tema hüppepileti eest, kuid asi on seda väärt. Head emotsiooni ei saagi alati rahaga mõõta.

Foto: Adrian Nicholas