Langevarjuhüpped on täiuslikkuse harjutus valitsemaks keha ja vaimu. Nagu teised spordialad, nõuab seegi pühendumist ja pidevat treeningut. Üks hüpe aastas või kuus ei arenda ega vii kuhugi, aitab vaid meeles pidada elementaarset tunnetust. Lendamise oskus peab kinnistuma ja jääma seljaajju – selleks on aga vaja pidevalt harjutada ja oskusi arendada. Harjutuste eesmärgiks on garanteerida lendude õnnestumine. Kuid mida langevarjurid langemise ajal taevas teevad? 3500 ja 1000 meetri vahelise peaaegu ühe minuti jooksul meeldib mõnele moodustada grupiga varem harjutatud kujundeid, mõned lendavad vabalt ehk freeflyd, mõni on endale kiivri külge installeerinud video- ja fotokaamera, mõni paneb selga tiibkostüümi …

Langevarjualasid on väga erinevaid. Osad alad on sellised, millele on aja jooksul kujunenud oma kindlad ja kinnitatud reeglid – need on langevarjuspordialad, ja neis korraldatakse nii rahvuslikke kui rahvusvahelisi võistlusi igal aastal paljudes riikides. Võistlused peavad toimuma vastavalt FAI (Fédération Aéronautique Internationale) reeglitele, võistluste tulemused on ametlikud ja üle maailma
aktsepteeritavad, samuti registreeritakse parimad võistlustulemused rekorditena. Loomulikult on võimalik kõikide langevarjuspordialadega tegeleda ka ilma võistlustel osalemata, lihtsalt harjutamise ja hea tuju eesmärgil.

Teiseks valdkonnaks on igasugused rekordialad – suurimad, kiiremad jms erinevatel aladel. Seal ei võistelda, vaid kogutakse kasvõi kogu maailmast parimad kokku ja üritatakse sooritada hüpe, mis oleks näiteks osalejate poolest suurem kui eelmine samalaadne hüpe. Et sooritus oleks ametlik (s.t. FAI kinnitatud) eelneb rekordiüritusele mõningane paberitöö, kus näidatakse ära, mis ajal, millist hüpet rekordiks soovitakse hüpata, kes osalevad jne. Kui plaanitud hüpe õnnestub, registreeritakse see ametlikuks maailma rekordiks.

Kolmanda liigina võib välja tuua sellised alad, mis ei ole küll ametlikud FAI langevarjuspordialad, kuid millega langevarjurid tegelevad ja milles nad loomulikult ka omavahel võistlevad. Ning osad nendest aladest on ka sellised, milles ei võistelda, vaid lihtsalt harrastatakse.

Foto: Villem Alango

VÕISTLUSALAD, KLASSIKALISED ALAD

Vaata ka FAI ametlikke reegleid siit.

Täpsushüpe on vanim langevarjuspordi võistlusala. Hinnatakse langevarjuri maandumisel esimese maapinda puudutava kehaosa kaugust sihtmärgist.

Individuaalakrobaatika (“kompleks”) – kompleksiks kutsutakse kuuest manöövrist koosnevat seeriat, mis tuleb sooritada vabas langemises aja peale. Manöövriteks on horisontaalsed 360-kraadised pöörded ja tagurpidi saltod. Pöörete suundi kombineerides on võimalik saada 4 erinevat seeriat ja need loositakse võistlustel iga hüppe jaoks eraldi. Vabalangemiskompleks on oma vanuselt teine ala langevarjuspordis, mis hakkas tekkima kohe kui esimesed inimesed olid õppinud end juhtima vabas langemises.

Kujundhüpped (FS – Formation Skydiving) Kõige lihtsam selgitus: inimesed hüppavad õhusõidukist välja, võtavad kätest kinni ja moodustavad kujundi. Võistlusaladena hüpatakse 4, 8, 10 ja 16 langevarjuri kujundeid. Loe lähemalt alajaotusest kujundlendamine.

Kupliakrobaatika (CF – Canopy Formation) Lihtne selgitus: inimesed hüppavad välja õhusõidukist, avavad langevarjud ja moodustavad kujundeid avatud langevarjukuplitest. Loe lähemalt alajaotusest kupliakrobaatika.

Artistic ehk Free ehk 3D alad. Nende kolme ala ühiseks jooneks on see, et kohtunikud hindavad videomaterjali keerukuse, loovuse ja tehnilise soorituse alusel sarnaselt iluuisutamisele. Tänu enamasti vertikaalsetele kehaasenditele on kukkumiskiirused palju suuremad kui kujundhüpete puhul. Freestyle – ehk õhuballett. Võistkonnas kaks liiget: võistleja ja kaameramees. Kaameraga hüppaja filmib kaamera ees keerukaid manöövreid sooritavat langevarjurit. Aega on soorituse jaoks 45 sekundit. Skysurfing – kaheliikmelise meeskonna ühel liikmel on kaamera kiivri küljes ja teisel liikmel spetsiaalne taevalaud jalgade küljes. 50 sekundi jooksul demonstreerib skysurfer oma oskusi kaamera ees ja kohtunikud hindavad sooritust videolindilt. Freefly (FF) – vertikaalsetes asendites lendamine, selle kohta loe lähemalt alajaotusest freefly.

Canopy Piloting. 2004. aastal FAI ametlikuks alaks kinnitatud langevarjuspordiala, nimetatakse ka swooping. Pealtvaatajatele ilmselt kõige atraktiivsem, sest võistlus toimub maa lähedal, on kiirust, liikumist, mida reaalselt näeb. Üldiselt korraldatakse võistlus veekogu ääres, kus osaliselt vee ja osaliselt maa kohale on moodustatud lippudest maandumiskoridor. Võistlus koosneb kolmest osast: kiirus – hüppaja lendab läbi maandumiskoridori nii kiiresti kui suudab; kaugus – hüppaja lendab läbi maandumiskoridori ning
proovib kupliga lennata nii kaugele kui suudab, esimene kokkupuude maapinnaga on lõpp-punkt; ja täpsus – maandumiskoridori lõpus on maapind tsoonideks jagatud ning eesmärk on maanduda kogu kehaga ühte tsooni, erinevate tsoonide eest saab erinevalt punkte.

Paraski on kombineeritud võistlusala, mis sisaldab langevarjuhüpet ja suusaslaalomit.

REKORDIALAD

FS bigway – suurima vabalangemiskujundi moodustamise rekordid. Reegliteks suurte kujundite moodustamisel on see, et eelnevalt kokku lepitud kujund tuleb moodustada vabas langemises.

CF bigway – kuplitest suurima kujundi moodustamise rekordid. Eelnevalt kokkulepitud kujundi tegemine võimalikult paljudest kuplitest.

FF bigway – vertikaalasendis suurima kujundi moodustamise rekordid. Eelenevalt kokkulepitud kujundi tegemine võimalikult paljudest pea-alaspidi lendajatest.

MUUD ALAD

Blade running – Suurepärast kuplikäsitlemisoskust nõudev ala. Kuplit juhitakse mööda mäenõlva alla, lippude vahelt läbi. Ei tohi lennata liiga kõrgelt ja jalad maad puudutada ei tohi. Kes kiirem, see võidab. Tegemist ei ole siiski tavalise ükshaaval lendamisega. Omavahel võistlevad ka kahe- ja neljaliikmelised võistkonnad.

Wingsuit flying – peetakse võistlusi spetsiaalsete tiibadega kostüümides kauguse ja kiiruse peale lendamises. Tulemust hinnatakse maapealt otse taevasse suunatud kaamera abil. Langevari tuleb avada hiljemalt 750 meetri kõrgusel. Loe lähemalt alajaotusest wingsuit.

Speed skydiving – elektrooniliste seadmetega mõõdetakse langevarjuri keskmist kukkumiskiirust ühekilomeetrisel lõigul. Kes kiirem, see võidumees.

BASE – Nimetus B.A.S.E. koosneb sõnadest Building (hoone), Antenna (antenn või kraana), Span (sild) ja Earth (kalju), mis koondnimetusena tähendab maaga ühenduses olevatelt objektidelt hüppamist.

MUUD HARRASTUSED

Kaameralendamine – selleks et enamus eelpool loetletud aladest üldse kohtunikeni jõuaks, on tarvis kaameramehi. Need on mehed ja naised, kes enamasti ise pildil pole, aga ainult tänu nendele on meil olemas video ja fotomaterjal vabalangemisest. Miinimumnõue, et saada kaamerameheks on 200 hüpet. See on aga tõesti miinimum, sest kaameralendaja peab suutma valida kiiruse ja kauguse kujundist või filmitavast objektist mitte vastupidi. Lisaks tuleb arvestada varustuse eripärast ja objektile keskendumisest tulenevatest täiendavate riskidega. Video ja fotokaamerad kinnitatakse kiivri külge.

Definitsioonid: Langevarjuri aabits, Versioon 1.6, juuli 2005